Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/254

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 253 —

oli üks neist inimestest, kes oma tundmustele elawamat wälispidist awaldust ei leia; Mari Leinbergi ei nähtud, nii lahke jutuga kui ta ka oli, ilmasgi naerwat, ja wangikojas hakkasiwad tal alles siis pisarad üle palge weerema, kui ta mehele wiimast korda kätt andis. Sügaw, aga healetu kurbtus kõneles ka Gustaw Leinbergi tõsisest, karakteri-kindlast näost. See suur, tugew noormees, kes Tallinnas tubliks tisleriks õppinud ja wälimuse poolest isale kaunis sarnane oli, pidi nüid perekonna kaitsjaks ja eestkostjaks jääma — ülesanne, mille ta toeka, teowõimsa mehe kaine kindlusega oma peale wõttis. Ta ei nutnud, ta pigistas ainult tugewasti ja ustawalt isa raudus kätt.

Nagu oma perekonnale, nii tuletas Maltswet ka teistele jumalaga-jätjatele, sugulastele ja sõpradele, keda wäike hulgake tema kongi kogus, seda usku palwetamise ja manitsemisega meelde, mille pärast teda nii õelalt taga kiusati ja mille eest wististi ka neil weel palju saawat kannatada olewat. Ta langes nendega kitsas türmi-kambris põlwili maha ja saatis oma ärdama palweheale Kõigewägema poole, et see tema wäikest kogudust wõtaks kaitseda waenlaste wiha ja iseenese nõrkuse ja leiguse eest. See palwetund wangihoones oli üks liigutawamatest, mis Järwamaa prohwet kunagi pidanud. Nad ei tahtnud temast lahkuda, nad hoidsiwad nuttes ja nuuksudes ta kätest, riietest ja ahelatest kinni ja palusiwad teda ikka ja weel rääkida, kuni wangikoja-waht wahele tuli ja nad usuisast lahutas.

Nende usklikkude seas oli ka Maltsweti armsam ja ustawam jünger, poolehoidja täis enesesalgawat truudust ja usu-wisadust. See mees, nimega Ants Kõrge, püidis Maltswetile Jeesuse jüngrite sarnane järelkäija olla, jättis ajuti oma ameti maha ja rändas prohwetiga mööda maad ümber. „Paide Ants,“ nagu rahwas teda nimetas, oli Põltsamaalt pärit ja nooremas eas ühel Paide tohtril kutsariks olnud; hiljem hakkas ta kingsepa-tööd tegema ja toitis ennast Paides sellega. Pühakirja tundmises kaunis wilunud ja rohke kõne-andega, pidas ta linnas ja maal Maltsweti mõttes lugemise-tundisid ja leidis rahwa seas head lugupidamist, seda