— 257 —
sest prohwetist Joannesest, se on isse ennesest, lobbises. Pärrast, kui ta su wallest wässind olli, läks perrenaine aita, wõttis mis näppu putus, sea lihha ja kanna munne, kärritas neid panno peäl ja panni laua peäle ning pallus siis: „Aus prohwet, istuge lauale ja mekkige meie waesust ka!“ Agga kelm mõtles: nüüd on aeg rahwa usko kinnitada ja kostis: „Ei mette! sedda polle tarwis; minna ei ella mitte leiwast, waid iggast ühhest sannast, mis Jumala suust läbbi käib.“ Pärrast sedda läks ta kõrtsi ja aias seäl nahha täis nagu lihhuniku koer. Üttelge isse, kas kegi wõib weel hullem Issandat teutada ja isse ennast temma assemele tungida? — Nomib tedda kegi selle pärrast, siis on ta warsi walmis kostma: „Eks Issand ise ütle: Olge targad kui ussid, agga waggurad kui tuikesed.“ No nenda ei wõi jo kegi mu kui sadan ehk temma päris ommad räkida.
„Kuida üllemal jubba nimmetud, prohweti mõtted tõi petja Tallinnast jubba kasa. Seält tulles ellas ta esmalt Ambla kihhelkonnas ja hakkas siin warsi sogga wees liwitsema. Agga siin ellasid lahtise silmadega innimesed ja hakenrihter olli ka üllewal, ja noorde pajude pudust polnud ka suurt, misga prohwetil senna, kus seljarood ärralõppeb, sinnepiplaastert tahheti panna. Se hea rohhi ehmatas pühha mehhe sealt minnema ja Ambla rahwas ollid wallekäggust lahti. Sealt läks ta Koero kihelkonda Erwita walda ja hakkas jälle omma ö-kulli luggu löma. Agga siin käis ta kässi nisamma kui Amblas: head innimessed tahtsid prohwetile plaastrit panna ja sedda temma pühha ihho ei kannatanud. Põggenes jälle ärra. Maddise kihelkonnas on tal ka sõbro olnud ja mõned nisugused, kellest sedda kegi ei mõistaks arwata. Mõnned tahtnud hundist karja koera tehha ja temmaga põlgtud lambaid purretada ja kokko aiada; agga naggo se hundi wiis on, sönud kurri loom loetud lammastest ka ärra, mis ette juhtunud. Siin olnud mehhike kord ka ni kimpus, et aknast wälja karganud ja aia teiwast abbi otsides pakko sanud. Wiimaks läks ta Paide ja seäl on ta korter praego…“
