Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/259

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 258 —

Maltswet peatas lugemises ning waatas Antsu ja siis ukse ees seiswa wahi otsa, kes wiimase wäljatulemist ootas. Usumehe nägu awaldas enam imestust kui meelepaha wõi wiha.

„Ei mina oleks uskunud, et niisugust sõimu ja walet trükki wõidaks panna!“ hüidis ta. „Seda kõik olen ma joodikute suust kõrtsis ja õelate palwewendade ja -õdede suust külatänawal ja mõisa-õues kuulnud, iseäranis nüid, kus nad mind raudus nägiwad. Aga et see mustaga walge peal seisab — tõepoolest, ma ei tahaks oma silmi uskuda!“

„Oo, seal tuleb weel rohkem — loe aga!“ wastas Kõrge, ja ta suu ümber seisiwad mõruduse- ja jälkuse-jooned. „Nüid räägitakse minust lookene, ja mul on südamest kahju, et ka see wale peab olema! Ma oleksin uhke, kui see nõnna oleks old… Loe, isa!“

Maltswet luges edasi:

„Siin ja ümberkaudu peawad nüüd mõnned mõistuse poolest wägga kehwad innimessed ollema, kes sawwi saiaks piddawad, isseärranis üks endine kutser Hans otsego warri tema kõrwas käima. Selle mehhega olnud kord kenna luggu. Walle-prohwet wõeti maal kinni, widi hakenrichteri jure ja pisteti puri ja se olli õige. Nüid käinud Hans ta järrele ja üttelnud: „Ei ma nenda tee, kui Peetrus, kes omma Issandat ärrasalgas ja tulle äres sojendas; ma lähhän temmaga ühhes torni.“ Sedda polle hakenrichter mitte lubbanud. Pärrast, kui prohwet wahhi all Paide todi, ütles hakenrichter Hansule: „Hans, sul olli wimaks suur himmo mo puri minna, nüüd on seäl rumi, astu sisse!“ Hans piddi maggushappo näoga wangi jäma ja prohwet widi Paide. — Prohwet wõib ehk küll wägga immeks ja pahhaks panna, kust minna sedda keik tean? Agga mis tehha, kus teggiaid, seal näggiaid…“

Paide Antsu nägu oli sügaw-kurb.

„Kui kahju, kui wäga kahju, et ma juures põld, kui sind Mõnuweres kinni wõeti!“ kurtis ta. „Ma olin nii tihti sinu kaasas, aga just sel korral mitte! Kas usud, isa, et ma just nii oleks teind, nagu nad seal luiskawad, ja weel palju enam! Ma oleks sinuga ühes aagrehi puuri läind, kas wõi wägise, ja ma oleks sinuga ühes mööda