— 26 —
nädalat kange walu käes woodis waeweld. Seal olla ta siis oma häda ja walu sees tõotand, et kui taewaisa teda jälle terweks aitab, siis wõtab ta ennast kõigest ilmalikust toimetusest täitsa lahti ja tahab üksnes Jumala auks ja ligemise kasuks elada, nõnna wiisi, et rahwast, kes patu-unes magab ja kurja küisis sipleb, Issanda sõnaga üles äratab, noomib, õpetab ja õigele teele juhatab…“
„Ja pidas mees sõna?“
„Sai terweks ja pidas sõna. Wist juba Tallinnas hakand lugemisi pidama. Krimmi sõja hakatusel, 1853. aastal, müind aga oma majad linnas odawa hinna eest ära ja tuld selle nõuga moale tagasi, et rahwale siin jutlust hakata pidama. Esti asund Ambla kihelkonda ja palund kirikherra Paulseni käest luba palwetundisi pidada, aga Paulsen põle luband. Amblast läind Koeru kihelkonda elama, kus ta omale Ärwita walda weikese, üksiku koha ost. Sealt tuli Madisesse. Madise õpetaja käest sai wiimaks palwepidamise luba. See tuld nõnna. Õpetaja Irsson[1] old Orgmetsa külas lapsi loetamas. Maltswet juhtund ka seal olema. Astund kirikherra ette ja reakind ära, mis tal südame peal old. Seletand, kudas ta selle mõttele soand, ja kudas inimesed pimeduses ja kurjuses elawad, iseäranis liigjoomises ja kõrtsielus —“
„Ahah — kas kuuled, Tihane!“ naeris Taki Aabram wahele.
„Noh, wõi nüid kõrts kellegi peale tuleb, wõi soab kõrtsmik kedagi joomast keelata,“ kostis wiisakas ja leplik kõneleja Tihase asemel. „Heakene küll — õpetaja mõeld järele ja wastand, et tal selle wasta midagi ei ole, kui Maltswet külades palwetundisi hakkab pidama, aga maanitsend, et kui seda teeb, siis sündigu see täiesti pühakirja järele. Seda luband küsija kindlasti. Ja juba sealsamas teind kohe proowi. Taluperesse, kus lapsi loetati — peremees on kiriku wöölmölder — old hulk walla wanemaid inimesi oma lastega seltsis kokku tuld, ja neile pidand Maltswet oma esi-
- ↑ Hirschhausen.
