— 271 —
Eide toonis oli midagi, mis taadi lõuga tõstis, mis ta kössi wajunud turja sirgemaks ajas.
Ta torkas poisi ema kaissu, wõttis tüdruku oma karedate, kondiste käte wahele ja toetas enese koiku serwale istuma. Ja nüid hoidis üks poissi, teine tüdrukut rinna wastu, ja nende silmad tunnistasiwad wäetikeste lihakarwa punawaid näokesi, mille seest tillukesed tähekesed sinise läikega nagu lina-õilmed wälja paistsiwad, ja nende suude ümber winetas isewärki naeratus, millel etteheitwa, süidistawa mõrudusega enam midagi tegemist ei olnud. Näis, nagu oleksiwad nad kahju asemel kasu saanud…
Ja nende ümber, sauna sawipõranda aukude ja lohkude sees, püherdasiwad, roomasiwad, karjusiwad, kaklesiwad weel wiis niisugust elukat, kelle tekkimise pärast nad üksteist sõidelnud ja siunanud, ja neil kõigil oliwad ahned suud põigiti nina all ja saunarahwal nii wähe leiba aidas…
„Tõnis, too hagu ahju, näe poiss hakkab külma pärast luksuma.“
„Tüdruk koa juba sinine näost.“
Ja murelikult tõuseb taadike üles, paneb sinise tüdruku emale teise kaenlasse ja läheb õuest hagu tooma, et wäetid konnakesed haigeks ei jääks ja wiimaks weel — ära ei sureks.
Neid surmale anda ei täi neil ometi mitte, hoolimata sellest, et Maltsweti usk ka seda nende lootust pole täitnud, et taewataat neile ühes näljaste wäntsikutega ka sedawõrt rohkem leiba annaks. —
Teine tähtjas sündmus Kuglil oli Tõnu-Peetri Madise naisewõtmine.
Madis oli sunnitud teist korda abielusse heitma.
Seda nõudis tema au, tema hea nimi, tema elukutse.
Tema palwemeheline elukutse. Tema kombeline au. Tema kui korraliku, wiisaka, puhta inimese hea nimi.
Liikusiwad ju külas, wallas, pooles kihelkonnas laimujutud, suur usumees ja lugeja, prohwet Maltsweti agaram jünger ja abiline Tõnu-Peetri Madis elada teise mehe naisega sohisõpruses. See sündiwat usulise sõpruse warjawa waiba all.
