Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/283

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 282 —

Lõhmuse talu maa peal asus nüid wäikene saun, kus endine Kiisa sulane Jaan oma noore naise Triinuga, endise Kiisa tüdrukuga, õnneliku naisemehena sees elas. Lõhmus ise oli neile, kui nad waga Kiisa Mihkli usu-ikke alt endid peastsiwad ja tema teenistusest lahkusiwad, nõu andnud, tema maa peale sauna ehitada, milleks mõis luba ja ehitusepuid — muidugi tubli orjuse wastu — ei keelanud. Lõhmuse ja Jaani wahel oli sest saadik, kui wiimane oma wihamehele, Tibukännu Matsile, naha peale andnud, soe sõprus tekkinud, mis aegamööda seda kindlama sideme wõitis, et mõlemate waated ja arwamised niihästi usu- kui ka ilmalikkudes asjades hästi kokku kõlasiwad. Nende ühenduse loomulikuks liikmeks oli muidugi ka Triinu, Jaani priske noorik, see tüseda, julge, terase loomuga naisterahwas, kelle kaine mõistus niisama wähe usuliialduse alla suutis painduda, kui ta eluwärsket meelt saunanaise waesusemured maha jõudsiwad rusuda.

Nende kolme seltsi heitsiwad weel, kui ka salamahti, Kiisa Mihkli poeg Mikk ja Kiisa Alt-sauna wabadik Tõnis. Need pugesiwad, iseäranis wiimane, enamisti siis Lõhmuse sauna, kui nägijaid ligi ei olnud, kuna nad Lõhmusel wabamalt koos käisiwad, sest seal oli ju perenaine teenijatega seda usku, mis neile peale taheti sundida. Lõhmusel saiwad nad siis ka Seenepalu Andresega, selle ausa ilmalapsega kokku, keda usklikud maltswetid ta ilmaliku meele pärast küll wihkasiwad, kelle külge nende hammas aga muidu ei hakanud. Seenepalu Andres kinkis oma sõpruse inimestele, kellel midagi peas, wõi kellel midagi põues oli. Ta armastas neid, kes wähem rääkisiwad, aga rohkem ütlesiwad, kelle sõnadel pea ja saba oli, kelle wasar naela pihta käis. Ja ta armastas neid, kellel sooja südame-werd oli, kelle rinnast midagi wõltsimata inimlikku üles kerkis. Oma waliku kohta ei olnud ta igakord isegi selgusel, ta andis ainult südames tuntud ligitõmbele, mis säärase isiku poolt tuli, rahulise meelega järele, ja nii täieliselt, et teda selle isiku mõned kombelised nõrkused ja puudused sugugi ei eksitanud, seda wähem, et ta niisuguste nõrkuste ja puuduste peale