— 283 —
ilma tawaliste eelarwamisteta waatas. Selle peal põhjenes talitaja sõprus Lõhmuse Taaweti ja kõigi teiste wastu, kellega ta läbi käis. —
Lõhmuse peremees lähenes longus peaga wäikesele uuele saunale, mis nagu lume sisse jäänud riidake puid all lepiku serwal kükitas. Taaweti nägu oli tume, kaks sügawat kortsu seisiwad tal kulmude wahel, ja wahete-wahel peatas ta sammu, et hauduwas mõttes lumehange sisse wahtida, mille talwise päikese magnesiumi-tule sarnane kahwatu paiste särama pani. Muljuw, südant ringi keeraw walu täitis korraga warga põue. Nagu aiateibad ja hoonete sarikad küinla-kuu kange külma käes raksusiwad, nii tundis Taawet oma hinges midagi kärisewat ja pragunewat; ta oleks heameelega waljusti karjatanud, ja see karjatus oleks kajanud nagu hoonete raksumine halastamata külma pitsitusel.
„Otsas!“
Selle sõnakesega, mis tal nagu werine ohkamine kokkupitsitatud hammaste wahelt wälja tungis, ütles ta kõik oma aimdused ja tundmused ära.
Ta oli ennast wiimasel paaril aastal warguse eest hoidnud, säärase warguse eest, mida ta kaaselanikkude õigusetunne warguseks, kuritööks pidas. Mõisa-metsast warastas ta puid, mõisa-kuhjadest heinu, mõisa-rõukudest wilja, mõisa-wäljalt kartulid, nagu iga teine; mõisa metsas käis ta salaja lindu laskmas, järwest kala püidmas, wiinaköögist wiina nööpamas nagu mitmed teised. Aga lukud oli ta rahule jätnud. Hoolimata kõigest hädast.
Lukud, riiwid ja aknatrellid oli ta rahule jätnud, sest igakord, kui talle kiusatuse-mõte lähenes, kerkis talle hirmus pilt silma ette, kuda ta oma noore naise ees seisnud, kui teda esimest korda wõera wara omanikuna tabati. Waade, mis Anu tema peale heitnud, see waade täis röögatawat walu, täis õgiwat ahastust, kerkis talle igakord hirmutawa selgusega silma ette, ja ta pistis põgenema iseenese ja oma wõrgutaja eest. Ta lükkas ühe plaani teise järele edasi, teadmata aja peale edasi.
