9.
Maailm täis walgust.
Seda jumalikku armastuse-walgust, mis inimesed suuremaks, kõrgemaks, paremaks teeb. Seda sigitawat, sütitawat kirge-walgust, mis südamed pakitsema, ülewoolama ajab, mis soo ja soo wahel leekisid lööb, neid wastupanemata tõmbel ühinema sunnib.
Maailm täis armu-walgust.
Niikaugele kui silm ulatab — üles ja alla, edasi ja tagasi — lõõsk. Sulatis hõbedast ja kullast ja kõigest, mis särab.
Niikaugele kui silm ulatab — hiilgus. Siretis kallitest kiwidest ja pärlitest ja kõigest, millel tuld ja sädemeid on, ja kõigist wärwidest, mis silm seletab.
Lõhnad imbiwad wirwendawa sina sisse, lõhnad kõigest, mis sigib, tärkab, kaswab, elab. Magusad, mõrudad, wänged, meeli nõiduwad — lõbu, õnne, kiimalust soetawad. Metsa-waik ja aasa-mesi ja mulla hingeõhk — nad sulawad pilweks, heljuwad tuulekese hellal heidutusel üle maa ja wee — loodus armatseb.
Kuis nad roomawad, hüppawad, jooksewad, lendawad, ujuwad — kõik see miljardi-perekond isewärki lapsi, mis ühe ema sülest sündinud!
Pulmad!
Armastuse-õndsus!
Sigituse-lust!
