— 290 —
„Kuda sa seda wõisid loota? Eks sa tea, et seadused on, mis kurjategijat karistawad! Jah, oleks ta weel kusgilt mujalt warastanud, aga mõisast — mõisast oma armuliku herra wara! Kuda see wõib trahwimata jääda!“
Baronile näikse suurt lõbu tegewat, et ilus paluja tema sääri, tema reisi triigib. Ta paneb oma tüma, walge saksa-käe armulikult nooriku pea peale, tatsutab heldelt tema põske, aga aru ei saa ta ometi mitte, kuda kurjategija ilma karistuseta wõiks jääda. Kõik, mis ta teha wõib, on see, et ta kohtuherradele karistuse kergendamist tahab soowitada — mitte kurjategija enese, waid tema hea naise ja wigase lapse pärast.
Ja seega Jumalaga.
Weel selsamal õhtul on Lõhmuse peremees wang.
Tema äraandja on keeletu ja meeletu.
Seda ei kawatsenud ta hing ette näha.
Ta ei julge silmi üles tõsta selle kurjategija ees, kes seotult tema ees seisab ja käe jumalaga-jätmiseks wälja sirutab — leplikult, täis andeksandwat suurust, täis kõrget inimlikku heldust, täis kristlikku kaastundmust.
Ta ei ütle muud, kui:
„Jää mulle naiseks!“
Siis wiidakse ta meeste wahel ära.
Ja tema naisel pole ainust sõna temale kaasa anda, hoolimata kõigest jumalikust wagadusest mitte ainust trööstiwat sõna!
Oma jõuetuses langes ta põrandale kummuli maha.
Ja teised inimesed peawad ta üles tõstma.
