— 295 —
miseks aega, neil mustadel töölistel maas oksa- ja okkaprahi sees, kelle ühiskondlised riigid täis wirkuses kihawaid töötajaid nüride piramididena kändude ja õnnistatud juurte najalt üles kerkiwad.
„Metsapiiga — uhuuu!“
Kord kostab see ligidalt, kord kaugelt eemalt. Kord lähema põesa seest, kord tõrwa-ahju juurest. Kord puu otsast, kord maa alt.
Päris nõiatemp.
„Uhuuu — kes sa oleeed?“
„Uhuuu — see, keda hüiaaad!“
„Uhuuu — kus sa oleeed?“
„Uhuuu — eks sa otsiii!“
Metsapiiga raputab pahaselt pead. Niisugune narrija! Niisugune ninawedaja! Niisugune petlik suuksutaja!…
Äkitselt jooksewad tal hirmupinnud üle selgroo… See pole õige asi… Metsahaldjad!… Laanetondid!… Mõni linnuks, orawaks wõi põdraks moondatud inimene!… Mõni mardus, kooljas, kodukäija!…
Ja ta pistab jooksu nagu ehmatatud hirw. Raod praksuwad tal jalge all, oksad witsutawad tal wastu nägu, okkad ja ohakad kriimustawad ta käsa…
Aga ta seisatab warsti jälle. Lagisew naer, mis talle üleannetult järele kajab, paneb ta peatama, sunnib teda tagasi waatama.
Ta kiljatab.
Põesast wahib haldjas wälja, haldjas pika, halli habemega, wälkuwate silmadega, walgendawate hammastega. Haldjas wõi härjapõlwlane. Sest ta on wäike. Habe ulatab tal wööni. Käed põlwini. Pea istub ilma kaelata kõrgete terawate õlade wahel. Nõnda wahib ta haljast sarapuu-põesast nagu rohelise raami seest wälja, ja kübar on tal ämblikuwõrkusid, hõlmad ja sääred takjaid täis.
„Metsapiiga — näkineitsi — Murueide tütar, — ära kardaaa!“
Ta tõmmab kätega ja hirnub naerda.