— 296 —
Põgeneja seisab nõuta. Nüid, kus ta teda oma silma ees näeb, ei karda ta teda enam. Mis sihuke terwele, tugewale inimesele ikka wõib teha! Metsapiiga pole jänesejalg. Ta tunneb jõudu oma noortes liigetes ja wedrutawat wäledust. Aga mis teha? Kas jääda wõi minna?
„Mis sa minust tahad?“
„Sa kutsusid mind!“
„Sind mitte!“
Jah, keda siis? Näkineitsi jääb wastuse wõlgu. Sellepärast hakkab metsawaim talle lähenema.
Korraga saab Kiisa neid terwest wiirastusest aru, jookseb haldjale wastu, kisub tal halli sambla-habeme näost, ja nüid seisab habemeta härjapõlwlane ta ees, ja see härjapõlwlane on — küirakas rättsepp Wikerpuur!…
„Krants niisuke!“ naerab Elts, aga selle hõbeheleda naeru sisse segineb nagu petetud lootuse tuska. „Krants niisuke oma narrimisega!“
Kõhurääkija tõmmas kübara peast, pani käe südame peale, kumardas sügawasti ja ütles:
„Palun andeks, aulik näkineitsi! Aga ma kuulsin mitu korda hüitawat: ‚Aadu, tule ruttuuu!‘ ja et ma ikke tulen, kui mind neiud kutsuwad, siis tulin koa nüid… Wõi kas mina poiss ei ole?“
Ta naeris, nii et ta walged, pikad orawa-hambad nähtawale tuliwad, aga ta pisikesed, terased silmakesed ei seisnud selle naeruga kokkukõlal. Neist wilkus korraks wargsi kiireke hammustawat kurbtust wälja.
Metsapiiga riiwas teda mõtlewa, nagu mujal wiibiwa pilguga. Ta silm käis kergesti wigase mehekese kõhnast, kahwatanud näost, ta suurest kongis ninast ja wäikesest, karmist lõuahabemest üle, et siis tema õnnetuma küiru peale peatama jääda, mille ümarik ots, sest et Aadu poolpõigiti neiu ees seisis, nagu jäme sarw riide alt wälja tükkis. Neiu waates ei olnud põlgtust, aga seda enam kurtwat kahetsemist. Miks siis just see ja mitte keegi teine! hüidis ta silm. Tema suu aga wastas poisi küsimise peale:
