— 310 —
põesas waatas soniwa waikusega pealt, leht sosistas lehele midagi kõrwa sisse, aga nii hiljukesti, et putukadgi nende peal seda ei kuulnud.
„Elts! Elts!“
Selgesti kuuldaw, otsiw hüie, aga ta ei leia enam kõrwu.
„Elts! Elts! Elts!“
Nii tungiw, nii murelik-kartlik hüie, et ta wastuseta ei wõiks jääda. Aga ta jääb wastuseta.
Ta tuleb liig hilja.
Wastajat ei ole enam. Wastaja on wälisele ilmale surnud.
Ta elab weel ainult iseenesele, oma lihale, oma werele, oma näljale ja janule.
„… Ja herrad peawad sõna… ja herrad ei jäta mind põrgust peastmata…?“
Nagu mätta alt, nagu kinnimuljutud suust, nagu kokku rusutud rinnast puhkeb, imbib sosin üles, täis kirglist õrnust, täis palawat usutamist, täis paisuwat õnne-lootust. Nagu wiimane kinnitaw sõna tehtud lepingu, kokku tingitud kauba juures. Kauba juures, millega mõlemad pooled nii rahul.
Wastus, mida kuulda ei ole, peab rahustaw olema, sest küsiw suu waikib, ja ainult kudrutaw toon, nagu lendu tõuswa linnukese kurgust, ja kuum ohkamine, nagu lõbu maiuses heljuwast rinnast, poeb lepalehtede ja sõnajala-peade wahelt wälja. Siis on kõik waikne.
Hüie Else järele aga on kaugemale läinud. Weel paar korda kostab ta nõrga kajaga eemalt, siis kustub. Otsija jätab otsitawa, kes ennast leida ei lasknud, kadunuks…
Pool tundi hiljem juhtuwad nad kogemata kokku. Metsa neid, kelle silmad sissepoole on pöördud, kelle meeled weel ainult sisemist salaelu elawad, jookseb kõhurääkijale wastu rindu. Nüid alles ärkab ta. Kähku, loomusundliselt, kahmab ta oma sasitud pea, oma kortsutatud rinna-esise järele,
