— 309 —
Kuid noor baron wõitis oma julguse ja rahu ruttu tagasi. Mis see ikka wõis olla! Mis wõis temal, selle maa ja metsa omanikul, oma wägewuses karta olla! Ja ta häbenes weidi, et ta käed tüdruku küllest lahti lasknud.
„Ära mine weel, Elts. Wiidame weel kahekesi aega!“
„Keegi wõiks näha!“
„Tühja kah! Tule seie!“
„Ei, baroni herrad, maha ma enam ei istu.“
„Siis läheme edasi.“
„Kuhu siis?“
„Teise kohta.“
Ja ta hüppas üles, hakkas tüdruku käewarrest kinni ja talutas pooltõrkuwat tihedama metsa poole, kus lepa- ja sarapuu-põesad, noored kuused ja kased läbipaistmata padrikuks ühinesiwad.
Nad kõndisiwad esmalt pikkamisi, külg külje wastu pigistatud, siis kiirendasiwad sammu, mida lähemale nad tihnikule jõudsiwad, ja wiimaks hakkasiwad jooksma, sest uuesti, juba kolmat korda, kajas mõistatusline kisa neile kõrwa.
Aga näha ei olnud midagi. Ja neil oli teineteisega nii wäga, nii sügawalt tegemist, et nad enam wahtima ja kuulatama ei jäänud, waid edasi rühkisiwad, ikka kaugemale rohelise tiheduse sisse, halja peidupaiga soppi.
Põsk surus end põse wastu, suu suu ligemale, nende kuum hingeõhk sulas kokku, nende südamete tuksumine kaswas ühte, nende weri woolas nagu ühistes soontes maruselt ringi…
Korraga astusiwad nad nagu koopa suust sisse. Rohekas widewik wõttis neid wastu. Maha wajutatud sõnajalad ja kõrwale pööratud lepa-oksad sirgusiwad nende järele jälle kokku, ainult wäikest awandust nagu naeratawat suud lahti jättes. Ja nad oliwad üksinda selles saladuslises, rohelises pimeduse- ja meeli segawa metsalõhnaga täidetud katus-sängis. Üksinda oma maruse liha ja mässawa merega.
Nagu maa alla oliwad nad wajunud. Midagi polnud neist kuulda. Päike kudus koopa-suu ette wõrku, puu ja
