10.
Waene Kiisa Elts sai nädala-päewad salaja wäriseda. Seks oli tal kaks põhjust. Esiteks kartis ta, et lobasuu Wikerpuur, kui mitte kainelt, siis ometi nokastanud peaga, külarahwale kihwa pistab, kuda ta Kiisa neitsikest noore baroniga metsas näinud „kamandawat“ — rohkem ei wõinud ta ilma waleta wist mitte tõendada —, ning teiseks näris hirm ta hinge, et kas mõisast ka tõesti käsk tuleb, kas noorherra ei unusta sõna pidamast.
Mitu korda tundis ta tungi, Seenepalule Aadu juurde jooksta — küirakas rätsepp oli nüid seal pikemaks ajaks asupaika wõtnud — ja teda paluda, et ta suud peaks. Aga igakord jättis ta nõu jälle katki. Tal oli wõimata selle mehe ette astuda, tema waate alla sattuda. Ta süda hakkas tuksuma, kui ta selle peale ainult mõtles, ta tundis pühapäewast põgenemise-kribinat oma jalgades, kui ta omale küiraka kahte silma ette kujutas. Õnneks kartis ta asjata. Päew läks päewa järele mööda, ja Elts ei kuulnud kellegi suust mingit pühapäewast juhtumise poole sihtiwat tähendust, ei sõprade, ei wastaste poolt. Ja mida rohkem päiwi mööda läks, seda enam hakkas ta kartus kahwatama, seda kindlam julgus juurdus talle südamesse, et lobasuu Wikerpuur mitte ei lobise. Seda asja mitte. Ja wiimaks pidi
