— 340 —
Nõnda tuli siis, et Jakobi päewa ajal 1860. palju Tallinnamaa taluperemehi oma kohad ülesse ütlesiwad ja Samarasse rändamise wastu endid ette hakkasiwad walmistama. Nagu raputaw tuulehoog käis üle maa. Wäljarändamise-liikumine oli käes — mõisnikkude suureks ehmatuseks ja wihaks. Seda liikumist oliwad saksad kartusega ette näinud ja seepärast uue talurahwa seaduse harutamise puhul kõigest hingest liikumise-wabaduse laiendamise wastu seisnud, mis aga walitsuse ja wabameelsemate wajutusel ometi määruseks sai. Kõige lihtsam abi wäljarändamise wastu oleks muidugi talupoegade töö- ja maksukoormate kergendamine olnud, aga sellest ei tahtnud mõisnik enne ega pärast midagi kuulda — niikaua mitte, kui järelandmatu wajadus talle sunduse peale pani.
Madise kihelkonnast oli Männiku wana, Orgmetsa jõukam peremees, uuesti Tartus käinud selgust otsimas, temaga seltsis ka weel mõned teised, nagu Kuriso metsawaht Aadu. Sõnumid, mis nad tõiwad, oliwad jälle head. Metsawahi Aadu pidi koguni „tähtsad Wene keeli kirjad“ kaasa toonud olewat, mis asja niihästi kui kindlaks tegewat. Ja nende kirjade peale toetades hakkas ta salamahti wäljarändamise-himulisi üles kirjutama, mille eest ta waewapalgaks ka wäikest maksu wõttis.
Aga mees tegi arwe ilma saksata.
Tema mehike oli üks neist wähestest, kes saksa ka seadusealuseks ja seadusetäitjaks pidasiwad.
Aadu toimetus oli haagikohtunikule, kes üsna ligidal, Ahula mõisas, elas, ninasse torganud, ja see mõisnikkude ametlik hirmukepikandja sirutas küined sedamaid Aadukese järele wälja. Metsawaht kutsuti tuttawa peksukohtu ette, kus ta oma Tartu sõidu ja rahwa üleskirjutamise üle aru pidi andma. Iseäranis püidis kohtunik, herra von Grünewald, metsawahi käest wälja pingutada, kes rahwale Tartus kurja wäljarändamise-nõu annab, ja kus need tähtsad kirjad olla, mis Aadu Tartust kaasa olewat toonud.
Aadu salgas. Hoolimata kõigist ähwardustest. Asi otsustati seda puhku seega, et metsawaht käsu sai, kardetawad
