— 341 —
kirjad nädala jooksul haagikohtuniku kätte wiia, muidu langeda ta nuhtluse alla. Et aga Aadu, wahwa mees, käsu täitmata jättis, siis astus haagikohtunik sammu edasi ja pani metsawahi majas läbiotsimise toime. Haagikohtunik mitme mõisast kaasa wõetud mehega ilmus sinna, pani maja wahi alla ning otsis kõik nurgad ja urkad, kõik kastid ja kirstud läbi. Uute pitsituste ja ähwarduste peale oli Aadu tähendanud, et ta kirjad naise kätte andnud, kui Tartust koju tulnud. Naine aga kostis, ei tema mälestawat, kuhu ta nad pistnud. Läbiotsimine jäi tagajärjeta. Pika noomimine järele andis ametnik Aadule weel neli päewa aega kirju kohtusse tuua; ei tegewat ta seda mitte, siis oodata teda kui rahwa eksitajat ja petjat ihunuhtlus.
See imeline mees aga kutsus ennem hirmukohtuniku wiha enese wastu wälja, kui inimesed üles andis, kes tema läbi rahwale teed juhatanud mõisniku rõhumise alt peasemiseks, ta tõmmas enesele ennem werise karistuse kaela, kui seda arwatawat peasemise-teed sakste asemikule ja kasude kaitsjale ilmutas. Ja see saladus, mida ta nii waprasti warjas, need kallid kirjad, mida ta hoidis nagu oma hinge õnnistust? Need ei olnud muud kui paar pisikest paberilipakat, mille peale mõned Tartu ja Samara linna uulitsanimed ja majanumbrid üles tähendatud — inimeste adressid, kelle käest wäljarändajad oma ettewõtteks head nõu ja juhatust pidiwad saama! Nii wäga kartis talupoeg saksa ka siis, kui ta enese seaduslikul teel teadis olewat, nii kindlasti uskus ta tema wägiwalla sisse, mis ühestgi õigusest ei hooli, kui aga midagi märgata on, mis saksa tuludele wastu käib.
Et Aadu ka wiimaseks tähtajaks oma saladuslisi kirju kohtuniku kätte ei wiinud, siis oli ta saatuse-kell löönud. Temale mõisteti wiiskümmend hoopi. Kuid seega polnud asi weel lõpnud. Südi mees pani karistusele wastu. Wiha ülekohtuse nuhtluse üle ajas ta niikaugele, et ta haagikohtu peksuhoones priitahtliselt peksupingile ei heitnud. Seda loeti muidugi awalikuks wastuhakkamiseks. Karistusealune wiidi uuesti kohtu-laua ette ja mõisteti talle weel wiiskümmend