— 343 —
parematel tingimistel sinna oliwad asunud, siis rändas neid nüidgi weel sisse, ja Eesti talupoega ei wõinud ju mitte enam hellitatud ja tööpõlgajaks pidada, kui sakslast.
Kuda oliwad selle wastu rendi-olud Eestimaal! Wiletsa maa eest, karjamaaga läbisegi, oli 4, 6 kuni 8 rbl. ühe desjatini eest raha renti maksta ja teo-orjust weel juurde teha! Ehk kus selle töö ots, kui terwe rent ainult orjusega ära oli tasuda! Nälgiw talupoeg, kes omal ainult hagana leiwaga hinge hädawaewalt sees pidas, pidi enesele ju lihtsalt ütlema: Hullem kui siin ei wõi mu põlw kusgil enam olla, küll aga wõib ta parem olla, ja kui ka ainult seda wõrt, et mõisa kepid mu kurnatud selja peal enam ei tantsi.
Muidugi wõisiwad mõisnikule ainult need talupojad wäljarändamise teel kaotsi minna, kes kuidagi nii palju ainelist jõudu kokku suutsiwad kraapida, et pikka teekonda Wolga äärde omal kulul ette wõtta ja endale seal kõige tarwilisemaid elama hakkamise-abinõusid muretseda. Ja neid ei wõinud liiga palju olla. Aga mõisniku tasku-tulud on, nagu tuttaw, ime-õrnad. Ja miks ei pidanud ta neid ka kahju eest kaitsma, kui see tal ta piiramata meelewalla pärast talupoja üle nii kerge oli! —
Metsik nuhtlus, mille ohwriks waene metsawahi Aadu saanud, kohutas wäljarändamise-himulised tema ümbruses nii wäga ära, et nad oma eesiwõtjat, kes sängis enda lõhki wemmeldatud ihu põetas, waatama ja trööstimagi ei julgenud minna, kartes, et nemad kui tema-meelelised kurja tegijad sellesama saatuse osaliseks wõiksiwad saada. Kartus polnudki põhjendamata, sest haagikohtunikud siin ja mujal, kui ka mõisnikud üleüldse, lasksiwad kõwasti kõiki walwata, kelle poolt nad wäljarändamise-mõtte liigutamist kuidagi arwasiwad wõi aimasiwad. Awalikult, paljude ja mitmete kuuldes ei tohitud asja enam nimetadagi.
Aga ka weel teisi rattaid oli mõisnikkudel liikumise wasta käima panna: papid ja sulemehed. Esimesed kollitasiwad rahwast kantslitelt, teised ajalehe weergudes wäljarändamise eest. Saratowist ja Samarast maaliti piltisid, mis
