— 342 —
hoopi juurde. Siis nüliti ja pureti ta ihu saja hirmsa löögiga ära. Ehk küll Adu umbes kolmekümne-aastane ülitugew ja terwe mees oli, pigistasiwad koledad hoobid tal siisgi nii kange walukisa kurgust, et ta oma heale mõneks ajaks kaotas.
Et haagikohtunikul tõe poolest wähematgi seaduslikku õigust ei olnud wäljarändamist keelata ja rändamise-himulisi taga kiusata, selgub loost, et kroonu poolt Samara kubermangus sel ajal tõesti maad sisserändajatele anti ja asunikka sinna soowiti. Seda maad oli terwelt 3 miljoni desjatini. Ta oli mõne aja eest ärajagamiseks üle mõedetud ja ära hinnatud. Küll ei antud maad maksuta ega saanud asujad kroonu käest mingit abi, aga see arwamine mõnes kohas rahwa seas, mida ametikohad seletuste teel igatahes ümber wõisiwad lükata, ei teinud wäljarändamist, liiategi selle paljast nõu, weel mitte seadusewastaliseks. Pealegi oli Balti kubermangudest, iseäranis Liiwimaalt, Samarasse juba wiie aasta eest, enne weel, kui asumiseks antaw maa ära oli määratud, ning hiljem, talupoegi keelamata elama asunud. Alus, mille peal algaw wäljarändamise-liikumine põhjenes, oli siis täiesti kindel, nii et haagikohtunikul mingit õigust ei olnud metsawahi Aadud rahwa eksitajana ja petjana wastutusele wõtta.
Aga saksad teadsiwad, mis nad tegiwad. Kui ka Samarast maksuta asumaad saada ei olnud ja sisserändajatele kroonu poolt rahalist ja muud ainelist toetust ei antud, siis oliwad asumise-tingimised, Balti teoorjuse-oludega wõrreldes, ometi niisugused, et sakstel paljude maksu- ja tööturjade kaotamist karta oli. Wäljarändamise-liikumine wõis Eestimaa orjapidajate kukrule, tööjõudude wähendamist soendades, hädaohtu tuua. Samara kubermangus anti maad põlisele rendile, kas kogukondade (külade) wõi perekondade peale, ning rent oli iga 15 desjatini eest, mis hinge kohta wälja mõedeti, ainult 6 ja 7 rbl. aastas. Et maa elamiseks kõlbuline oli, seda näitasiwad seal olewad suured Saksa asundused, kus ligi 100,000 Saksa kolonisti elas, suuremalt osalt priskesti. Kui ka need juba kauema aja eest ja weel
