— 346 —
midagi olewat, mida ta hästi ei mõistnud, mis tema silmaringist wälja käis. Ja teisiti ei wõinud see ollagi. Tema waade ilmalikkude asjade peale ei seisnud mitte ainult tagurlise aja üleüldise mõju all, waid ka kõige kitsamas usulises kammitsas. Tema usulise õpetuse järele, mis ju ka kõigi ilmalikkude, kõigi ihulikkude asjade kohta kui ainus seadus pidi maksma, wõis ainult Jumal oma lapsi, kui need tarwilise täiuseni patust pööranud, paremale ilmalikule põlwele wiia, ja oodatawasti pidi see mõne ime läbi sündima. Siin aga tahtsiwad inimesed, patused inimesed, omale ise elukergendust nõutada! See ei wõinud õige olla. See käis ju tema õpetuse wastu! Ta mõtles järele. Ja seal torkas talle weel midagi meelde. Midagi wäga inimlikku. Ta tundis enese rahwa — tema arwates rahwa parema osa — eesotsas seiswat, rahwa juhataja, nõuandja, tema prohweti olewat, kes Jumalaga otsekoheses ühenduses seisis. Ja tähtjas liikumine, nagu wäljarändamise-liikumine, ei tulnud mitte tema poolt! Ta algas koguni weel tema usust eemal seiswate, ärkamata hingede seast! Wõis ta säherdust liikumist õigeks tunnistada, ilma oma mõjule rahwa seas, oma juhataja-meelewallale kahju tegemata? Ei! Ja niipea kui ta sellele selgusele jõudnud, oli ka ta otsus kindel, wäljarändamise wastu seisupaika wõtta, liikumise wastu wõitlust alustada. Pidi ta ju ka kartma, et äge tuhing tema karja kaasa kisub, kui ta mitte aegsasti wahele ei astu.
Jah, oleks mõte Maltsweti enese poolt tulnud!
Teine tubakas kohe!
Eks ta siis oleks kui jumalik ilmutus õige ja hea olnud.
Ja kui Maltswet näeb, et tuhing ta karja tõesti ähwardab kaasa kiskuda, hoolimata tema wõimsast keelust ja hoiatusest, ja kui ta aru saab, et wäljakannatamata elukord rahwast põgenemisele sunnib, siis laseb ta mõtte enesest wälja minna — kui ka iseäralisel warjatud wiisil kellegi wahe-inimese kaudu — ja nüid on wäljarändamine Jumala tahtmine, Jumala käsk, ja seega õige ja hea! —
