— 347 —
Mõni päew pärast metsawahi Aadu peksmist ilmus „lugeja papa,“ nagu Maltswetti tema usulapsed kutsusiwad, mõne aja takka jälle Orgmetsa walda, kus peale teiste tema koguduse liikmete ka ta wenna Malts’i perekond — poeg ja kaks tütart — rendikoha peal elas, kuna nende isa Purdi mõisas walitseja-ametit pidas. Maltswetti oli Samara liikumine Orgmetsa ja üleüldse Järwamaale kutsunud. Nii pea, kui ta wenna talusse sisse astunud, kogus sinna mõni kümmekonda tema järelkäijaid kokku, sest kõmin prohweti tulekust oli tuulekiirusega läbi küla jooksnud. Siin tuli siis Maltsweti olek ja arwamine wäljarändamise küsimuses huwitawal wiisil ilmsiks.[1]
Tawalisel kombel pidas ta oma usulastele, kes rõemlikul ärewusel ta ümber istusiwad, kõigepealt jumalateenistust, neile oma sõnaka suu läbi rohkesti hingemanna jagades. Lugemisele ja palwetamisele lisas usumees lõppeks pika manitsuse-kõne wälja rändamise asjus juurde. Osawasti mõistis ta usulisi ja tegelik-ainelisi põhjuseid, mis wäljarändamise wastu kõnelesiwad, kokku põimida ja neist mõjuwa hoiatuse wõeralemaale minemise wastu siduda — ettewõtte wastu, mis mitte Jumala tahtmises ei wõiwat olla, sest et ta selleks mingit märku pole andnud. Seepärast ärgu keegi tema usu poole hoidjatest ja selle seadusi pühaks pidajatest Samara teekonda ette wõtku. Meie esiwanemad olla siin maal Jumala tahtmisel elanud ja oma igapäewast leiba saanud, ka meie pidada siia jääma, ja kes wõiwat siis teada, mis meid wõeral maal ootab, kas elu seal mitte weel rängem ja leib haganasem ei olewat. Kes teab, kas mitte paharetil nõu ei ole, meid puhtale usule äratatud tallekesi selle tuhina läbi, mis rahwa seas walitseb, lahku ajada ja laiale pilduda! Kui Jumalal nõu olla, oma lapsi teise paremasse elupaika wiia, siis ei jätwat ta seda parajal ajal mitte ilmutamata, ja siis wõidawat julge meelega ja rõõmsa südamega teele minna, sest siis wiiwat tee Kanaani poole,
- ↑ G. Maltsi, Maltsweti wennapoja käsikirja järele: „Ajalugu Maltsweti usust ja Krimmi rändamisest.“
