Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/350

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 349 —

Selle peale kostis wana, kui ta tüki aega mõttes olnud: Wõida ju ka see aeg tulla, kus meie oma praeguse kodu maha jätame ja kuhugile maale läheme, kus wabam ja lahedam oleks elada, aga kus oleks seda maad ja paika leida? Minu kasuwend, meie kolmas seltsiline, jõuka peremehe poeg ja ainus warapärija, kes senini waikides pealt kuulanud, ütles seepeale kindlasti:

„Mina seie ei jää, saagu elukohta kust saab! Mis elu see siin on, kus meil iga ühe käsi niisamuti wõib käia, nagu õnnetuma Aaduga! Ka minul oli nõu, maasaamise lugu kuulama minna, nüid ei usalda enam teekonda ette wõtta. Aga ette wõetud peab see saama.“

Et aeg juba hiline oli, läks ka see meie seltsiline ära. Meie kahekesi aga jutustasime edasi raskest ajast, rahwa rändamisetuhinast ja Samara lagendikkudest, millede kohta meil kumbalgi suuremat teadmist ei olnud, muud kui et rahwa hoiatajad seda maad wäga laitsiwad.

Wiimaks juhtisin mina jutu Krimmi poolsaare peale. Ma olin hiljuti „Perno Postimeest“ lugenud, et Krimmi tatarlasi tuhandate kaupa Krimmist ära läinud Türgimaale, endi lambakarjasid, wiljawäljasid ja wiinamarja-aedu kõik jättes, mis nüid muidugi kroonu päralt jääwad. Kas ei oleks wast see meile sünnis paik elamiseks?

Elawa põnewusega küsis see peale Maltswet: „Kus kohas Wenemaal on siis see Krimmi poolsaar?“

Seda küsimist pole imeks panna, sest Maltswet ei teadnud ju maailma maadest, ei ligemalt ei kaugemalt, midagi rohkem, kui iga teinegi selleaegne Eesti talutaat.

Ega minulgi maadeteadust just palju olnud, aga just sel ajal oliwad meie esimesed õperaamatud ilmunud — „Kooli-raamat,“ 7 jagu, ja ühtlasi wäikene Eesti keeli „Eropamaa kaart,“ hind 25 kop. Nendest olin ma siis natuke geografiat omandanud ja wõisin onule seletada, et Krimmi poolsaar Wene riigi lõunapoolses otsas, Musta mere sees on, kus hiljuti raske sõda oli, kus peale hea wilja ka wiinamarjad ja melonid kaswawad, mida ma kord endi mõisa