— 348 —
mitte kuhugile tumedasse tundmatusse ilmanurka. Wäga wõimalik, et taewane isa patust pöörmata ilmalapsi nende karistuseks kuhugile laseb minna, kus neil palju kannatada saab olema. Meie aga jääme Kõigewägewama käsku ootama.
Seepeale läks rahwas koju, jutustab Gustaw Malts. Mõned aga jäiwad weel pikemalt juttu westma, nimelt minu kasuwend Juhan Paju ja õnnetu ärapeksetud metsawaht Aadu, kes seekord ka meile oli tulnud, ehk ta küll Maltsweti ususeltsi liige ei olnud.
Kui meie nüid ilusal õhtul — oli augusti-kuu lõpp — neljakesi õues aida silla peal istusime, küsisin mina Aadu käest: „Miks su heal nõnda ära on, et sa rääkida ei saa?“ Aadu wastas, et walukisa ta heale ära ajanud. Selle peale küsis Maltswet: „Wõi sina see õnnetu oledgi, kes nii raskesti nuhelda sai!“ Ja kui Aadu kohutawa loo ära jutustanud, küsis Maltswet, et kas see siis ka õige on tema arwates, nõnda äkitselt oma isade maad maha jätta ja wõeralemaale hulkuma minna, kus kõik tundmata, ja kas see siis ka kindel on, et Saratowis ja Samaras kroonu maad rahwale antakse.
Aadu wastus oli muidugi ainult, et Tartus seda räägitud ja nõu antud maad waatama minna. Seda tahtwat tema ka edaspidi teha, sest siin edasi elada olla tal wõimata.
Seega lõppes jutt ja Aadu läks koju.
Nüid algas meie eneste wahel arupidamine. Mina küsisin, kas meie siis ikka peame, üks põlw teise järele selle orjuse sisse jääma, mis meil praegu käes, ja kus mitte niigi palju wabadust ei ole, et oma tahtmise järele kusagilt paremat elukorda wõid kuulata ja reisida, ilma et sellel nii kurwad tagajärjed oleksiwad, nagu mehe kohta, kes praegu siit ära läks.
