— 353 —
Ja ilmutus ei jäänud tulemata.
Ning imeline ja saladusline oli ta ka…
Mõni nädal pärast seda, kui prohwet Järwamaal käinud, tuli tema käest korraga päratumat põnewust ja ärewust sünnitaw kutse, tulgu kõik tema usulapsed 19. Mihkli-kuu päewaks Harjumaale, Ranna walda, Tiskre külasse kokku; Kõigewägemama waim saawat neile seal ühe waga naesterahwa läbi tähtsaid, kõigi koguduse liikmete elusse puutuwaid asju kuulutama.
Lühikene, aga sisurikas. Saladusline ja palju-tõotaw.
Kahinal käis prohweti ja koguduse-pea kutse usklikkude seas ringi, sinna ja tänna sähwides, nagu wälgu säde. Kiirkäskjalad kandsiwad teda wallast walda, külast külasse. Ja igal pool, kuhu ta jõudis, hakkasiwad südamed tuksuma, rahutuses, põnewuse-ärituses, ja pead pisteti kokku ja suud pandi harutama, mõistatama, pärima. Midagi iseäralist, midagi suurt oli tulekul, seda aimas igaüks, ja et kedagi ei olnud, kes wähematki seletust oleks wõinud anda, siis puhus ja paisus waba luulewõim oodetawa weel suuremaks, kuni ta oma suurusega maa ja taewa ära täitis.
Muidugi ei jätnud keegi kindla usuline, kellel see wähegi wõimalik oli, kes mitte wigane, haige wõi wanadusest liig wäeti ei olnud, prohweti kutset täitmata, mis ju ühtlasi Jumala kutse oli. Päris õiget laadi usurändamine algas Järwamaa küladest Tallinna kaudu Tiskre ranna poole, mille Kõigewägewam oma ilmutuse-paigaks walinud. Kellel hobust ei olnud, rändas jala, kepp käes, leiwakott seljas. Maltswettide hallid ja mustad riided, ehteta naesterahwaste lahtised juuksed, kõikide pühalik-tõsised näod andsiwad nende wooridele ja rongidele wälimuse, mida mitte ilma iseäralise liigutatud huwituseta näha ei wõinud. Rahwas jooksis ka igal pool, kust nad läbi läksiwad, tänawale, et neile kaua järele wahtida, kuni nende waga laul nende enestega kaugusesse kadus…
Tiskre küla, kus usuisa ise tulejaid pidulikult wastu wõttis, kihises määratud päewa õhtul ligidalt ja kaugelt kokku woolanud rahwast nagu imetegew usurändamise-paik
