— 354 —
muistegi. Mitmed murded kõlasiwad läbisegi, ja paljude tundmata nägude seast leidis üks ja teine ka tuttawaid, keda ta kuude ja aastate eest wiimaks näinud. Awar talu, kuhu jumaliku kuulutuse wastuwõtmiseks kokku koguti ja kus see ärawalitud inimene elas, keda Jehoowa oma lihalikuks abiriistaks walinud, ei suutnud enesesse poolt osagi usklikkudest mahutada, nii et suurem hulk uste ja aknate taha pidi jääma.
Hingetu põnewus, wärisemiseni ulataw pühalik aukartus walitses rahwahulga suurema jao üle. Kahwatanud näod, milledest kuiwa, kõrbewa läikega silmad laialt wälja wahtisiwad, ridanesiwad waewalise walgustuse kollakal kumal üksteise külge — nagu ringid elusaid wahakujusid. Sinakad, wereta huuled tuksusiwad, liblistasiwad, kas sisemise ärewuse sunnil wõi palwesõnade liigutusel. Liikumata paigal, nagu kokku liitunud, ühte sulanud, seisis elaw müir ruumis, kui prohwet palwelaua taha astus. Ja waikus heitis kogu peale, nagu oleksiwad südamedgi tuksumast seisatama jäänud.
Maltswet pööras mõne tasase sõnaga, sügaw-tõsiselt, auliselt ja kõrgelt, ühe naisterahwa poole, kes lugemise-laua lähedal, tema kõrwal, istet wõtnud.
Kes kogudusest seda weel ei teadnud, see teadis seda nüid, kelle suust ta taewa ja maa kuninga ilmutust täna õhtul pidi kuulma.
Naisterahwas kelle peale nüid kõiki pilgud nagu ladusse kokku langesiwad, oli madala kasuga, tugewa, tüseda wõitu kehaga ja ruuge peaga tüdruk, aastat kolmkümmend wana. Tema wälimus, igapäewane ja lihtne, halli tawalise riidega kaetud, ei ilmutanud kõige luulekama peale midagi iseäralist, midagi mõistatuslist ega saladuslist. Ainult ta silmades, mis tõmmukast, kohmetanud näost rahutuma, nagu kergesti wärisewa pilguga wälja waatasiwad, pesitas mingi elu, mis terasemat waatlejat wõis köita.
Suur tund algas laulmisega, millele Maltsweti palwekõne järgnes. Selleks walis usumees iseäranis pühalikud, lootusrikkad, hinge nagu rõemu- ja lootuse-helinatega täitwad sõnad. Ta püidis meeli tume-saladusliste aimete ja tunnete wõrgu sisse kududa, südameid täiesti ime-usu nõiduse alla