— 355 —
wõita, ning järgu-kaupa ikka wapustawamaid kääneid tarwitades, seda kuuma, nagu plahwatuse-jõuga täidetud meeleolu sünnitada, millest iga arwustusline kainus lahkunud. Pühalik-wärisewale aukartusele sundiw oli tema teatus, kuda waim temale märku andnud, et Jumal oma lastele waga neitsi Miina Renningi suu läbi tahab kuulutada, mis püha nõu temal nendega on ja mida nad peawad tegema, et Kõigekõrgemal armulikul abil rõhuwast ihulikust hädast, millest nad wälja igatsewad, pääsemist leida. Sedamaid kõikide usklikkude silma nähes heita Jumala waim, waga neitsi Miina peale ja awada warsti tema suu Kõigewägewama kuulutuse ilmutamiseks.
Ja see sündis nõnda.
Kuna rahwakogu hingetul waikimisel oma imejanuse silma ärawalitud neitsi poole pööras, langes see krampide wapustusel oma istmelt maha. Ta terwe keha tuksus, wõbises, kiskus kokku, wõitles ja heitles nagu wägewa sisemise wõimu käes. Ta silmad kahwatanud näos, põudselt õõguwa, ülespoole wahtiwa pilguga, oliwad esmalt pärani lahti, siis wajusiwad lauged koomale, nii et ripsmete wahele kitsas, walgelt hiilgaw praokene jäi.
Aegamööda wähenesiwad wisklewad, rabawad krambid, lõppesiwad wiimaks hoopis, ja waga neitsi liikmed tardusiwad kangeks ja kõwaks, nagu oleksiwad nad puust. Kõik elumärgid oliwad tema kehast kadunud.
Koguduse seas leidub neid, kes oma usku tegeliste tunnistustega soowisiwad kinnitada, mille wastu prohwetil midagi ei olnud. Need astusiwad selili maas puhkawa eluta keha juurde ja katsusiwad teda kätega. Mõned püidsiwad teda pigistamise ja näpistamisega elule ärata, misjuures tõe-otsimises ka nii kaugele mindi, et selle jälgi pärast siniste märkidena waga neitsi ihu pealt leiti. Aga kõik katsed, Jumala waimu meelewalla all olewat keha inimliku wõimuga loomulikusse olekusse tagasi kutsuda, jäiwad asjataks. Pitsitamise- ja näpistamise-walu wastu oli tardunud ihu täiesti tuim; ainust liigutust, kõige wähemat tuksatust ei tulnud nähtawale.
