— 357 —
selge sõnaga tunnistas Jumal Maltsweti usulised tema ärawalitud rahwaks, kes tänini karjamaal elanud, nüid aga oma armust marjamaale pidi saama. Seejuures ei jätnud ettewaatlik taewa-isa oma rahwast mitte kahewahele, et ettewõttel ka oma raskused on, et tema lapsed palju waewa ja wiletsust peawad ära kannatama, palju suuri takistusi ära wõitma, enne kui nad õnnemaale jõuawad. Aga olgu nad julged, wõit olla nende, kui nad aga usus kindlaks ja palwes wäsimataks jääwad…
Niipea kui ta ilmutuse-kõne lõpetanud, lõi surnu silmad lahti ja ta tardunud liigetesse puges elu. Pilk, millega ta ringi waatas, oli pikast, sügawast unest ärkaja pilk — segane, kohmetu, imestaw, meelde-tuletaw. Näis, nagu tuleks waga neitsi waim kaugelt, kaugelt teelt ning tunneks wõerastust, ennast jälle wanas, patuses ihus leidmast. Miina terwes olekus oli midagi haiglast, roidunut, puretut.
Wõttis aega, enne kui usklikkude hulk oma pühalikust, tumma aukartuse ja piirita imestuse läbi sünnitatud kohmetusest toibus- Weel wärisesiwad Jehoowa ilmutuse sõnad, nii tumedad, kui nad ka oliwad, nende lapselistes hingedes pühal kuminal järele, weel tunti Kõigewägewama lähedust õhu-liikumises, weel arwasiwad joowastanud silmad püha waimu heljuwa walgusena üle ruumi lehwiwat. Siis aga kui toibuwus ja kainus juba wõimu wõtnud, koguti maas istuwa imeneitsi ümber kokku ja hakati talle kõiksugu küsimisi ette laduma, iseäranis selle kohta, mis tundmused tal olnud, kui Jumala waim tema ihus asunud ja tema keelt kõnelemiseks tarwitanud.
Aga neitsi Miina ei teadnud tundmustest midagi rääkida. Ta ei teadnud üleüldse mitte, mis temaga sündinud, ei ka maikugi, mis ta kõnelenud. Waim olla — arwas ta — tema peale tulnud, ta täiesti oma meelewalla alla wõtnud, tema enese waimu teadmata paika saatnud ja oma ilmutuse ilmasse saatnud. Lugu oli selge nagu päikese-paiste. Oma jumaliku ameti ja au täielises hiilguses seisis prohwet Maltswet nüid keset kogudust. Pilk, mis ta pikkamisi üle peade laskis käia, näis hüidwat: „Kas kuulsite nüid oma kõrwaga?
