Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/359

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 358 —

Kas teie seas peaks weel ühtegi olema, kelle hinges weel kahtluse kibetgi peitub minu ja Kõigewägewama wahekorra kohta?“ Ja mida ta pilk ütles, seda ütles warsti ka ta suu.

Tema olekus oli midagi kirjeldamata wõimsat, peaaegu suurt ja kõrget, kui ta särawal palgel ja healega, millest nagu ülewoolaw wõidurõõm kõmises, nüid pikaks kõneks sõna wõttis. Üleüldisel waimustusel, mis paljude juures joowastuseni ulatas, seletas Maltswet, et nüid igaühel tema usulastest Jumala enese püha suu läbi kindel tunnistus käes on, mida taewane isa sellest usust peab, mida tema, Maltswet rahwale õpetanud ja mida wastaste poolt nii õelaste taga kiusatawat, ning tunnistus käes ka selle kohta, kelleks Jumal teda, selle usu kuulutajat ja alustajat, peab. „Meie teame tänasest pühendatud õhtust saadik, et meie tõesti Jumala lapsed, tema ärawalitud rahwas oleme, ja teie teate, et teil Jumala tõsine sulane, Jumala enese wälja walitud, õnnistatud ametisse kinnitatud juhataja on. Kuulge siis Issanda omaks tunnistatud hinged oma juhataja sõna, pange tähele tema nõu, tehke, kuda tema teid õpetab! Meie peame maha jätma maa, kus ülekohus ja wägiwald, häda ja wiletsus meid rõhuwad, kus prassiwad orjakepikandjad ja hoorawad waleusu-õpetajad rahwa werd ja üdi imewad ja tasuks selle eest meid keppide ja sõimusõnadega peksawad. Mitte kergemaks ei lähe meie piinapõlw siin, waid raskemaks. Keppide asemele tulewad korpionid, orjuse juurde ahelad. Seepärast ära siit parema, soema, wiljakama, wallalisema asumaa poole, mille Jumal meie jaoks ise wälja on walinud ja kust ta paganad juba eest ära on ajanud, nagu ka wanast Kanaanimaal sündis! Tehku lahti ennast igaüks oma siinsest kodust ja walmistagu ennast ruttu suure lahkumise wastu ette!“

Waimustus Maltsweti sütitawa kõne järele oli wägew, tormilise tuhina sarnane. Jälle kord oli usuisa sõnu rääkinud, mida kõige tuimem ja töntsim talupoja-pea mõistis, mis igaühe hinge pealt nagu ära oli loetud — ta oli rahwa ihulikust hädast rääkinud ja sellest peasemisest. Ja nii ligidal pidi see peasemine olema, ja Jumal ise, kes saksastgi