— 359 —
wägewam on, wõttis peastmise-töö oma kätte, mille kordamineku juures siis keegi kahewahel ei wõinud olla. See oli ewangelium, mis talupoja-rinda rõemuhelinaga täitis, mis ta südame hüppama ja suu õiskama pani. Paljud nutsiwad, mitmed suudlesiwad üksteist, Kiisa Mihkel laskis nurka üksinda põlwili ja tõstis ristis käed tänupalwes taewa poole. Maltsweti ümber kogus aga ringmüir kokku, mille sisse prohwet peaaegu ära pidi lämbuma. Teda tänati, kiideti ja õnnistati. Wägew hosianna wiiruki-pilwete sees tõusis talu tahmase lae poole…
Maltswet oli eesmärgile jõudnud.
Hiilgawalt.
Wäljarändamise-liikumine, mis talle ootamata tulnud, mille kohta ta oma kohmetuses wale-seisukoha wõtnud, mis seepärast tema usule ja talle enesele lugupidamise kahanemise, juhtiwa wõimu kaotamise kahju wõis tuua, — wäljarändamise-liikumine oli maltswetismuse usuliseks asjaks ning Maltswet ise tema juhtijaks ja nagu tema alustajaks saanud. Nüid oli kõik jälle hea, — jah, nüid alles algas nähtawalt prohwet Johannes II. tegewuse ja kuulsuse hiilgaw ajajärk, mis kõik senise warju jättis!
Maltswet wõis Jumala ilmutuse näidendiga, mis ta sellele eesmärgile jõudmiseks toime pannud, rahul olla. Ja julge wõis ta olla, et keegi tema usklikust, sõge-usklikust karjast näite-seinte taha ei märganud waadata. Mitte ainult, et tema tallekestel seks terane silm ja tarwiline nupp puudus, waid terwe toimepanek oli wõrdlemisi wäga peenikest laadi ja appi tuli Maltswetile midagi, mis tõesti imesarnane oli, mida Maltswet isegi imetaoliseks pidi pidama, sest et ta seda oma teaduse-puuduses seletada ei suutnud.
Usuhaige tüdruk Miina Renning ei olnud täna õhtu esimest korda säherduses olekus. Ta oli juba sagedasti waremalt silmapilkudel, kus ta waim usulistest ettekujutustest ja mõttemõlgutustest liiasti joowastatud, keema aetud, krampide wapustustel maha kukkunud ja lethargialises tarduses kõnelema hakanud, mis talle ühelt wõi teiselt poolt enne sisse oli puhutud, wõi mis ta omale ise tawalisel meelolul
