— 382 —
nutu sees üle aasa ja nurme, põgenewal jalal üle mustawate kalmu-ridade heljudes, metsa taha kadudes ja uutele hallendawatele koolja kujudele maad andes. Leina-waikus oli nii sügaw, et rändaja igakord kohkudes üles tuksatas, kui mõni wares kurtwa krooksumisega kuuse ladwast lendu tõusis. Poristel teedel oli wähe käijaid. Taawet jõudis Kugli esimeste urtsikute juurde, ilma et talle keegi omapoolsetest inimestest wastu oleks tulnud.
Esimesed tule-täpid, tillukesed nagu jaani-ussid, lõiwad siin ja seal wilkuma, uduse pimeduse sees wärisedes, nagu kustutawa tuule wastu wõideldes. Urtsikute lömmitawad kogud wenisiwad laiemale, kaotasiwad oma wiimased terawamad ümbrusjooned ja sulasiwad pimedusega kokku.
Siin ja seal hakkas koer haukuma, kui Taawet õuewärawast mööda läks — tema esimesed teretajad. Ta tundis nad healest kõik ära. Ja koera heale järele teadis ta, missuguse pere juurde ta jõudnud. Midagi rõemlikku, midagi julgustawat, upitawat helksatas ta hingest läbi neid klähwiwaid heali kuuldes. „Pandakse tähele!“ mõtles ta tahtmata ja naeratas niisama tahtmata. Ja kui Seenepalu Muri haukumise korraga seisma jättis ja sõbraliku wingumisega saba liputades rändaja juurde keerles, käis liigutuse-woog Lõhmuse südamest läbi. Ei puudunud palju, ja ta oleks koera pea, mida ta meelitades silitas, oma suu wastu tõmmanud.
Muri tundis tema ära ja rõemustas ta tuleku üle. Pidi see heaks märgiks olema?
Ta tõukas oma jämeda kepi tugewasti pori sisse ja astus edasi — enda tundes nagu kergemal sammul.
Kuid warsti kuulis ta koera-healt, mida ta mitte ei tundnud, ja see heal oli wihane. Ühest õuest tormas, määratuma holpsuga üle aiamulgu hüpates, suur, must raksuja põlewate silmade ja paljaks kistud hammastega wälja, kes külamehe märjast hõlmast räginal kinni oleks hakanud, kui teda jäme kepp mitte wiimasel pilgul taganema poleks sundinud. Kibeda peale tikkumisega, pead salalikult maha ja keha hüppel hoides, järgnes ta wihaselt haukudes wõerale
