— 381 —
Kui temalt praegu keegi oleks küsinud, kas ta seda patuks peab, mille pärast teda aasta ja kuus kuud wangis peetud, siis oleks ta ei kostnud. Aga ta oleks juurde lisanud, et ta seda omale raskeks süiks loeb, miks ta asja nõnda ei toimetanud, et naisel selle all poleks kannatada olnud — miks ta warguse-saladust ka naise eest ei warjanud. Ta ohwerdaks poole oma elu, kui ta need kaheksateistkümmend kuud oma minewikust maha wõiks kustutada, et kuritööd uuesti ette wõtta ja nõnda toime saata, et Anu selle üle ei tarwitseks oma silmi niisutada ja südant walutada lasta.
Kudas ta meel peaks olema?
Kaks korda oli ta teda selle aja sees Tallinna wangikojas waatamas käinud. Aga tema olekust, tema sõnadest ei selgunud selle weerand tunnikese wältusel, mis neile koosolemiseks anti, midagi. Ta seisis wangi ees, laskis silmad tema hallist rüist üle käia, waatas tumedas ruumis ringi, ja kui ta pilgu wiimaks mehe näo peale heitis, warjas selle selgust hall wesi ja weel mingi tihe hall loor, millest Taawet läbi ei suutnud tungida. Ja tema suu, see ei mõistnud muud kuuldawale tuua kui: „Palu Jumalat, Taawet, palu ööd ja päewad Jumalat!…“ Wangi ärewus jällenägemise üle oli aga nii suur, et ta niigi mitut sõna suust ei saanud, et ta määratud aja enda rahustamisega ära wiitis ja alles siis midagi ütelda oleks leidnud, kui juba lukustatud uks jälle nende wahel seisis. Ja kuidas oli ta kuude kaupa enne juba ära mõelnud ja walmis seadnud, mis ta temalt tahtis küsida, mis temale rääkida!…
Tema meelest oli, nagu poleks ta teda terwe aeg näinud ega kuuluud, nagu oleksiwad nad kõik need kaheksateistkümmend kuud üksteisest täiesti eemal olnud. Sellest see pakitsew põnewus, millega ta tema meeleilmutusele wastu waatas. Tal oli kindel nõu, kohe, esimesel jällenägemise tunnil, tema hinge sisse tungida, kõigist katetest läbi, mis usuline haigus ja, wõib olla, mõned muud mõjud selle ette oliwad kudunud.
Sahistas teist päewa wahet pidamata külma, pool-udust sügise-wihma sadada. Surmakujud tantsisiwad selle otsatuma
