— 402 —
teine kord jälle näinud katuse-harjal wana-sarwikut istuwat, kes suure isuga ta patust küljeluud nosinud süüa, nii et Juulast ainult weel labajalad järel olnud. Sellest hoolimata saanud seesama Juula hiljuti jälle priske pojaga maha, sest wanamees ei olla ingli käsku tänapäewani täitnud. Kentsakas mehike! Ei teha enam muud, kui paluda aga; töö jätwat kõik patust pöörmata naise ja teenijate hooleks. Palumise ajal minna, nagu ta rääkiwat, kämli-laiune tükk taewast lahti, ja ta näha läbi augu selgesti, kuda Isa, poeg ja Pühawaim särawal aujärjel istuda ja inglid nende ümber kannelt lüies halleluja laulda…
Sanglepa omadest teadis Tihane westa, et need kindla-usuliste maltswettide, iseäranis kohaliste abiapostlite, põlgtuse alla langenud. Leitud teiste laualt minewal jõulul kogemata hea käntsakas sealiha, ning mõni aeg hiljem joonud peremees enese kusgil pulmas nii raskesti seda wa’ äraneetud põrgulaket täis, et peaaegu enam oma jalal koju pole saanud. Aga mis weel halwem: purjus peaga laimanud Maltsweti usku kõwasti, mis inimest elust rõemu tunda ei lubawat, ja laulnud pulmas selle usu peale tehtud pilkelaulu nii mis laksub. Nüid hoida kõik maltswetid temast ja ta jõledast majast eemale, ning mõlemad „lugejad“ külas, Tõnu-Peetri Madis ja Kiisa Mihkel, olla nad prohweti nõusolemisega „wande alla“ pannud.
Kentsakal kombel ei olla sarnane saatus Alt-sauna Tõnist weel mitte tabanud, ehk küll kurjad keeled ammugi juba kinnitada, et ta salaja niihästi kärakat kui ka tubakat pruukida. Aga see tulla wist sellest, et Wiiu, tema waga teinepool, ta patud oma lõõmawa usutulega ikka jälle tasa põletada. Kiisa Mihklil ja Tõnu-Peetri Madisel ei olla oma lugemistel külas agaramat ohkijat ja silmawee-walajat, kui Alt-sauna Wiiu. Iseäranis kindlaks ja kõikumataks olewat Wiiu usk seeläbi saanud, et tal wiimasel paaril aastal, peale kaksikute sündimist, enam last pole olnud. Seda olla ta uue usu kaudu Jumalalt juba kaua palunud, ja ennäe — palwet täidetud ometi wiimaks! Oma piibu ja wahel salaja lõmp-
