— 411 —
pärast,“ lõi ta silmad jälle tüdruku peale, „ja Kassil teenid nüid. Kassi Matsi juures?… No reagi koa, kuda su käsi kõik see aeg on käind!“ Ja tugewasti pigistas ta Malle kätt, kuni tüdruk selle ta pihust wiimaks lahti poetas.
„Parem reagi, kuda sinu käsi käib,“ sai Taawet wastuseks.
See wastus ajas Tihase salaja naeratama. Lõhmus aga, kes tüdrukule otsa waatas, ei leidnud ta wastusest midagi torkawat. Lõhmus nägi kaht sinist silma enda peale maha waatawat, oma äralõppenud näost ja riide-räbalatest üle käiwat, ning neis silmades ei seisnud pilget ega põlgtust, waid midagi hoopis selle wastast, midagi, mis waese hulguse põue sooja, tänulise tundmusega täitis.
„Mis nüid minu käsi koa wõib käia,“ wastas ta naeratamisega, milles enesepilge häbi maha püidis suruda. „Tulen praegu trellide tagant ja ei tea, kuhu pea pean maha panema, sest kes niisugust pidalitõbist wasta tahab wõtta. Joon siin Tihase juures praegu julgust, enne kui teie küla wagade hulka südandan astuda… Rüipa, Mall, — mul nii hea meel, et jälle tuttawat nägu näen!“
Kõrtsmik oli klaasi punast wiina tüdruku ette pannud, mõne timpsaia ulatas juurde. Tõrkumata wõttis Mall klaasi, lõi endise peremehe waskse kortliga kokku, ja kuna ta jõi, ilmus ta töntsi nina ja paksuhuulelise punase suu ümber kelmnaljakas naeruwine, mis ta näole nii kohane ja loomulik näis olewat. Mall oli oma kohmetuse üle nähtawalt wõidu saanud.
„Kiisalt sa wist küll ulualust ei soa,“ ütles ta, õlade peale wajunud teki otsakesega suud pühkides, „ja teiste maltswettide juurest ehk koa mitte, aga eks sa lähe ilmalaste poole, need patused on ligemise wasta wahel heldemad.“
Tihane naeris ja Lõhmus ise naeris ka. Wiimane tõmmas Malle kättpidi pingi otsa peale istuma, nad jõiwad jälle, ning Taaweti sundimisel hakkas tüdruk nabinal saia sööma, kus juures ta helewalged hambad punaste huulte tagant wälkudes nähtawale tuliwad.
