— 412 —
Nüid sattus Taawet suurde lõbutujusse. Ta nägu naeris ja silm hiilgas. Ta tellis weel kibedat ja weel magusat ja ka õlletoopi laskis uuesti täita. Ja kui Mall minekut kippus tegema — ta wiinapudel seisis leti peal ammugi walmis, — siis palus ta teda ikka weel silmapilk kannatada ja enda wana peremehega juttu westa — küll wa’ Kassi Mats jõuda oma wõeraga trimbata — terwe öö weel ees! Lõhmus oli nüid täieliselt sellele alkoholi läbi sünnitatud hingelisele järjele jõudnud, kus haiglaselt äritatud aju enam tõtt ei räägi, waid luuletab, sonib, — lihtsa, labase tõeilma asemele omawoliliselt wiirastuslise pette-ilmakese nõidub. Taawetil ei olnud enam naist, kelle järele ta süda igatses, kelle pärast ta armukade oli, kelle peale ta walus wingerdawa hingega mõtles — ta armastas nüid seda paksu tüdrukut, kes ta kõrwal istus, kellega ta kogemata kokku juhtunud, kellest ta weerand tunni eest ei teadnud, kas teda weel ilmas on — tüdrukut, kellega ta mitme aasta eest oma armastatud naise wastu inetumalt eksinud, nii et ta selle peale kainetel silmapilkudel alati häbi ja kahetsemisega mõtelnud. Praegu leidis ta selle „armastuse,“ selle wõimsa tungi, mis ta lihast ja werest palawalt läbi käis, mis ta pea kihama ajas, kõigiti sündsa ja luulelik ilusa olewat. Ta oli liigutatud. See inimene oli nii hea ja lahke tema wastu — wõis ta teisiti, kui tänulik olla ja teda armastada? Magus pakitsus täitis ta rinda. Ta silmad tõmmasiwad niiskeks. Hea meelega oleks ta Mallele kaela ümber langenud, nii õnnelik oli ta…
Tüdruk weskis ladusasti juttu, riputas üsna mõnusat naljakest sekka ja laotas enda olemisega seda lõbusust wälja, mis mõne inimese isikuga lahutamata ühendatud on. Wabalt, julgelt istus ta pingi peal oma wõerustaja kõrwal, ilma pirtsakuseta rüipas ta klaasist wiina, toobist õlut ning pistis saiatükka suhu, kuni ta wiimaks üles tõusis ja kindla otsusega minekut tegi. Naerdes seletas ta, et tal nüid juba muidugi keretäis soolas olewat. Ta ümargused põsed lõkendasiwad, ta silmadel oli elaw sära.
Ka Taawet tõusis istmelt.
