— 416 —
kadusiwad kartulimaale. Taawet jäi üksina tuppa. Kilgid leelõukal oliwad ta ainumad seltsilised. Kilgid oma unise lauluga ja pakitsew süda ta põues oma waluga.
Lõhmuse süda pööritas, pea käis ringi ja silmade ees tantsisiwad kollased wõrud. Õhtul joodud alkohol oli ta kehaliselt ära purenud, öösel tehtud pahategu ta hingeliselt maha wõtnud — mis järele jäi, oli jälkus. Jälkus iseenese ja terwe ilma eest. Ta põlgas ennast, ta oleks enesele näkku löönud, enesele wastu silmi sülitanud. Kui madal ta oli, ja tahtis teise üle kohut mõista, teisele häbi teha, talle kätte maksta! Mille eest? Mis tunnistusi oli tal teise süi kohta? Paljas alatu arwamine!… Ja korraga seisis Anu kuju tal silma ees — puhas, karsk, kõrge. Ta laskis pea longu tema ees ja kukla küiru. Mitte tema polnud kohtumõistja, waid see puhas naine. Tema oli kaebtusealune, süidlane, põrmusse wajutatud süidlane… Ja wägew igatsus selle puhta, karske naise järele woolas ta hingest läbi, wastupanemata tung, temalt andeks paluda, teda lepitada, täitis korraga ta põue. Ta oleks asemelt üles tõusnud ja teda otsima läinud, kui ta mitte nii jõuetu ja roidunud poleks olnud, kui ta pea mitte nii walutada poleks lõhkunud ja kui tal mitte seda peksetud koera tundmust ihus poleks olnud, mis teda sundis ennast inimeste eest peitma, nurka pugema.
Ta püidis magama jääda, aga uni ei tulnud. Ja kui see wiimaks tuli, magas ta ainult halbade, piinawate unenägudega segatud poolund, millest ta ikka jälle üles kähwas. Ta kuulis ennast rääkiwat, ilma oma sõnadest aru saamata, ta aju soetas mingi mõtte, mille üle ta naerma pidi, millest ta aga lähemal silmapilgul enam midagi ei teadnud. Mall torkas talle läbi une-wiirastuse mitu korda meelde, tiirased mälestused, puhtuseta ettekujutused tärkasiwad ta waimu ees üles, tärkasiwad ja kadusiwad. Ta oigas ja äigas tõrjudes käega üle silmade, ja siis tõi lühike unerantus talle jälle pisut rahu
Ta wõis tundi kolm wihkude peal pikutanud olla, kui ta silmad äkitselt lahti lõi. Midagi oli teda äratanud,
