17.
Järgmisel hommikul wara ilmus Taawet Lõhmus Seenepalule, kus teda ära ei tahetud tunda — nii muutunud, nii wõeraks läinud oli ta näost. Wastuwõtmine oli lahke, nagu Lõhmus oma sõbra ja tema hea naise poolt teisiti ei oodanud. Nende nägudelt wõis lugeda: õnnetu on meile majasse tulnud, tema eest waja hoolitseda. Ei nad pärinud palju järele, ei nad teinud sõnu, nad lasksiwad pilgu temast üle käia, waatasiwad üksteisele otsa, ja juba teadis kumbgi, mida kõige pealt tarwis teha. Kui nad ta keha söögi ja joogiga kinnitanud, tõiwad nad talle puhta särgi ja terwe kuue selga, ning peremees ütles enne weel, kui külaline küsinud: „Niikaua kui sul muud asukohta ei ole — pea minu kodu omaks. Äia juurest sa ulualust wist ei soa — seda kuulutati ammu ette.“
„Ei soa — käisin juba,“ kohmas Lõhmus. „Kas tööd mulle koa annad?“
„Annan.“
„Enne lase mind pool päewa magada — ma olen wäsind.“
„Maga, milla tahad, — tee tööd, milla tahad.“
Taawet tõmmas teha toa-nurka rukkiwihkude peale maha. Rehi oli ülewal, tuba palaw. Kõik kodakondsed
