Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/422

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 421 —

wennalikku sõprust pakkunud, mida mitte tagasi ei lükatud. Ja mis peaasi: Aadu märkas, et Elsel midagi wiga oli, et tal midagi südame peal lasus, et ta midagi warjas, et tal asja oleks olnud, oma rinda kergendada ja — wahest ka nõu küsida. Millest mõisa- ja külarahwas enam wõi wähem salaja mögasiwad ja mida Aadu paraku headel põhjustel uskus, uskuma pidi, — see üksi ei wõinud see olla. Sest Aadu oli teda rõemsama, muretama, julgema ja oma olemises wabama näinud olewat — siis, kui ta mõisa õmblema tulnud. Muutus oli mõne nädala eest sündinud. Ta hakkas noort tüdrukut sellest ajast peale harwemini nägema, iseäranis harwa teiste seltsis, ja kui ta teda nägi, siis torkas talle Else kohmetu näokarw, ta arglik waade ja rahutu olek silma; wahel pani ta ka tumedaid wõrusid ta silmade ümber ja ta punawaid, tursunud laugusid tähele. Ilma hädata ei nuteta, ei saadeta öösid uneta mööda, ütles Aadu enesele, ja sala aimdus idanes ta peas ülesse, ikka kindlamaks edenew arwamine istutas end tema põue. Ta ootas, et Elts temale läheneks ja, kui mitte ennast otsekohe ei ilmutaks, siis ometigi kaudseltgi kuidagi märku annaks oma kannatamise põhjusest. See weidi julge lootus, mis Aadule sellepärast sisse oli juurdunud, et ta ennast ise puhta südamega Else usalduse wääriliseks pidas, ei tahtnud aga täide minna. Aadu tegi seepeale paar korda katset, neiule ise läheneda ning wõimalikult õrnalt ja märkamatalt ta walusal kohta puudutada, aga ka see jäi asjataks. Elts salgas iga häda ja wiga, mängis imekspanemist, näitles mureta meelt, naerisgi, ja ainus tagajärg oli, et ta Wikerpuuri eest weel enam kõrwale hakkas hoidma. Wiimane otsustas oodata, kannatlikult oodata. Midagi puhus talle sisse, et tund tuleb, mil Else suu tema wastu lahti läheb. Tal ei ole ju kedagi muud, mõtles ta, — need seal külas on talle wõeramad kui mina, weel enam, nad on ta waenlased, keda ta kardab, pealegi kui õige on, mida ma arwan… Ja Aadu ei püidnud tüdrukule enam ligi tükkida, ta surus igatsuse tema järele, mis wõimsalt ta rinda täitis, wägise maha ja waatas loodetawale ilmutusetunnile isewärki wagadusega