— 422 —
wastu. Salaja pidas ta teda aga silmas. Nii eemalt. Ja teraselt kuulatas ta kõrw, mis teised temast rääkisiwad, mis märkust tema kohta siin ja seal suust pillati.
Ja ennäe, — oodatud tund tuli.
Elts oli otsinud ja leidnud, et tal tõesti kedagi ei ole peale selle wigase mehikese, kelle juurde ta oma hädas ja ahastuses põgeneks. See inimene oli temale oma südame awanud, sooja, usaldusewäärilise südame, ja talle oma nõu ja abi pakkunud, kui tal seda kunagi tarwis peaks olema. Nüid oli tal seda tarwis — kui kunagi, siis just nüid — miks ei pidanud ta wäljasirutatud käest kinni hakkama! Kui kellegil temaga kaastundmust, halastust oli, kui keegi teda õiglaselt aidata tahtis, siis pidi see see inimene olema, kelle silmast ta seda tundmust enese wastu lugenud, mis mägesid öeldakse tõsta wõiwat. Kaua oli ta enesega wõidelnud, raskesti oma naisterahwalise häbiga heidelnud, kaua kõheldes aru pidanud, kuni ta sellele selgusele ja kindlale otsusele jõudis. Wärisedes, nagu tagakihutatud jahiloom, ilmus ta siis ja puistas oma lõhkemiseni koormatud südame selle enda ainuma usaldusemehe ees wälja…
Elts oli emaks saamas. Ta kandis oma sugulise orjapõlwe wilja südame all. Oma orjapõlwe ja esimesel tuhinal lõdwale lastud loomuliste himude wilja. Hädaoht, mida ta oma meelelises kerguses, oma nooruslises muretuses tükil ajal karta ei märganud, mis tal ainult kiire pistena wahel harwa südamest läbi sähwinud, oli wiimaks ometi käes. Ja nüüd tormasiwad wastandlised tundmused ta hinge kallale: häbi, hirm, mure — tundmused, mida ta erakorraline, haiglane kehalik olek ajuti suurendada aitas, nii wõimsalt suurendada, kohutawaks teha, et tal wahel kõige mustemad mõtted pähe tükkisiwad.
Nuuksudes kurtis ta oma häda Aadule, tunnistas oma õudse saladuse üles. Ta tegi seda nii otsekoheste, lapselikkude sõnadega, ennast nii õiglaselt süidistades ja hukka mõistes, et teisele sügaw liigutus peale tuli. Peale häbi ilma ees kartis tütarlaps iseäranis oma wanemaid. Ta
