— 428 —
Salata ei maksnud, sest herral oli palju politseiametnikka lähedal, kes tema wastu suurt aukartust üles näitasiwad. Tunnistasime siis tõlgi kaudu, et meie endile Krimmi poolsaarele asumiseks luba tahame paluda. Imestades küsis ta meie käest:
„Kust teie siis teate, et Krimmis jõude maad on ja et sinna asujaid tarwis?“
Wastasime, et ajalehest oleme lugenud.
Herra imestus suur, et Eesti keeles ajalehti on! Ruttas aga kohe kinnitama, et teade tõsi ei olla; Krimmi poolsaarele ei olewat rahwast sugugi waja, selleks puududa seal waba maa. Nõudis siis palwekirja lahtitegemist, sest et meie kirja ainult lahtiselt wõida keiserlikule Kõrgusele ära anda. Õnneks polnud wäeülemal liiga palju aega meiega tegemist teha, sest Keiser oli iga silmpilt oodata.
Kes oli aga nüüd see suur wäeülem ja mis õiguse ja otstarbega päris ta meie asja järele nii tungiwalt? See oli Peterburi linnapealik von Patkul, nagu pärast teada saime, — mees meie kodumaa mõisniku-soo rüpest. Et ta, kui kõige wägewama politseiwõimu kandja, meile kardetawaks wõis saada, see selgus alles hiljem.
Lähemal silmapilgul anti palee auwahtide poolt teada: keiserlik Majesteet tuleb! Sedamaid seadsime endid korda, käristasime palwekirja ümbriku maha, ja kui Keiser uksest wälja astus, lasksime põlwili, ja üks meist hoidis kirja pea peal, nagu sellekohane kohustus oli. Kõrge kaswuga mees, lihtne ohwitseri-mantel seljas, kullast läikiw kübar peas, astus jalgteed mööda, mille ääres meie põlwitasime, edasi. See oli keiser Aleksander II. Linnapealik oma ametnikkudega jäi aukartlikult, käsi kübara ääres, eemale seisma. Meie silmad oliwad nagu naelutatud mehe külge, kes meie riigi-isa pidi olema. Ta pani meid tähele. Meie juurde jõudes waatas ta tõsise, wõis olla ka imekspanewa silmaga meie peale ja ütles selge healega: „Tulge minuga!“ mida meie tõlk meile kohe ära seletas.
Silmapilk olime jalul ja sammusime, temale nii ligi hoides kui wõimalik, ta järel kuni talwepalee teise otsa, kust
