— 429 —
Keiser suurest toredast keerdtrepist ülesse astus. Meie kärmesti tema kannul, kartes, et politsei meie tee wahest kinni paneb. Ka teine maakuulajate-selts kobis järgi.
Talwepalee ülemisel korral, suurde ootesaali, kästi meid paigale jääda, kuna Keiser oma tubadesse läks, mille uste juures auuwahid seisiwad.
Mida meie südamed tundsiwad, seda ei oska ma hästi kirjeldada. Kõik see määratu suur tore loss, need särawad ruumid, hulgad ülemaid ja alamaid ametnikka ja teenijaid hiilgawates, wärwikates riietes — kõik see tegi meie silmad segaseks. Ja siis weel see teadmine, et wägewa riigiwalitseja katuse all oleme, ja tema helisew, paljutõotaw sõna: „Tulge minuga!“ Kõik see pani meid sügawat aukartust tundma. Aga ka politseiülema kardetaw kuju ei kadunud meie waimusilma eest.
Natukese aja pärast tuli keegi teine politseiülem sedasama teed, kust meiegi tulnud, ülesse meie juurde. Wist muidugi linnapealiku käsul. Ta nõudis meie palwekirjasid näha, mida meie muidugi nüüd enam keelata ei wõinud. Seepeale kirjutas meie nimed oma taskuraamatusse ja küsis, millal meie Peterburisse jõudnud ning kus meie korteris olewat. Kui meie küsimised ära olime wastanud, andis ta meie palwekirja tagasi, mille ta hoolega läbi oli lugenud. Järg tuli nüüd teiste Eesti saadikute kätte. Need ei teadnud oma korterit öelda, millega politsei-ohwitser rahul ei olnud; siisgi andis ta ka neile nende palwekirja tagasi ja läks oma teed.
Olime muidugi rõemsad, et kardetaw isik minema pani. Astusime ninapidi kokku — meid oli ju kaunis selts, üheksa meest — ja sosistasime endi asjust jutustada, kuda keegi mõistis. Liiwimaa üks saadik, Joosep Wiru, wa’ ladus mees, naljatas minu wastu Wõru murdes:
„Kae, noor weli, wanasõna ütleb: Annas Jumal kuningat kuulda, es mitte näta. Nüid kae tõist silmaga wõi katsu käega!“
Warsti toodi meile alt kohutawaid sõnumid. Paleeametnikud teatasiwad, et politseiülem hulga gorodowoidega
