— 443 —
seega oma sugu- ja seisusewendadele kodumaal, kelle tulud ka temale pühad oliwad, wiisakat meelehead teeb. Kõik wiis saadikut, Samarasse rändajate wolimehed, wõeti pealinnas kinni, pandi raudu ja saadeti wangitapiga tulema — kolm Riiamaa meest Tartu, mõlemad Järwamaa mehed, metsawahi Aadu ja Männiku Madis, Tallinna poole. Nagu suuri kurjategijaid, seotud kätega, weeti neid kodumaal siis mõisast mõisa, ja kui nad oma walda jõudsiwad, haaras haagikohtunik nad enda wõimu alla ja laskis neile rikkalikult tuttawat nuhtlust jagada, mis meie nii kombeliste ja peenesti haritud kulturakülwajate südametele alati nõnda armas on olnud. Oma ärahäwitamata wäljarändamisehimu eest pidi metsawahi Aadu seda karistust lühikese ajaga juba teist korda kannatama, ilma meeleparanduse-märkisid awaldamata…
Paremini, kui neil meestel, käis ka Rannawalla ja Kolga wolinikkude käsi, kes otsa lõppenud passi-aja tõttu Krimmi teekonnalt maha pidiwad jääma. Need leidsiwad hea nõu, kuda enestele ja oma wolitajatele liikumise-wabadust nõutada ning Balti ülemuse meelewalla alt weel enne peaseda, kui maakuulajad Krimmist tagasi jõuawad. Hindrek Selbach sõitis wiieteistkümne Rannawalla perekonna passidega Jamburisse ja wõttis enese ning need inimesed selle linna alla ülesse. Sedasama tegi Aabram Nort Kiiust enda ja paari teise perekonnaga ning oma sulastega. Nad oliwad nüid Peterburi kubermangu Jamburi kreisilinna wäikekodanikud, kes igal ajal passi wõisiwad saada ning minna, kuhu süda kutsus.
