— 462 —
tulnud. Gustaw oli kirja saksa nime ja adressi peale saatnud, kartes, et kiri ehk taluinimestele korralikult kätte ei lähe.
See oli rõemusõnum wanale Malts’ile, mis teda nii sügawasti liigutas, et ta kirja ei suutnud lugeda, waid baronit palus, seda enesele armulikult ette lugeda. Seda tegi saks heameelega, sest ta enese uudishimu oli suur, teada saada, mida see kollanokk seal kaugel seni korda on saatnud ja kudas lugu maltswettide asumaa saamisega oli. Ette arwates, et baron kirja ka wõiks lugeda saada, oli noormees targu natuke mokamääret saksa tarwis sisse pannud: ta laskis teda wiisakalt passi-aja pikenduse eest tänada, misläbi temale, maakuulajale, wõimalikuks saanud, oma asju ajada, ehk küll seegi lisa-aeg paraku juba otsas olewat.
Mida kaugemale mõlemad mehed pika kirja sisu sisse tungisiwad, seda enam näisiwad nende tundmused seejuures lahku minewat: kuna baroni nägu nurgeliseks ja hapuks wenis, lõi talupoja palg ümarikule naeratusele. Polnud ka ime: kiri tegi selgeks, et asumaad saab ja asumiseks abi kah. Koht oli leitud, kuhu hea hulgake „kallist maarahwast“ baronite orjusest ära wõis minna. Piima ja mett ei jooksnud selles Kanaanis kaugeltgi mitte, aga wili pidi seal kaswama ja orjust ei pidanud olema. Eks sellest olnud talupojale rõemustamiseks ja saksale pahandamiseks küllalt! Waata poisijõmmi, kuhu ta nina ka nuuskima ulatab! Wõis baron Vietinghoff omale mõttes habemesse uriseda, kui ta Gustaw Malts’i teateid luges.
Aruande järele, mis noor saadik oma pikas kirjas isale ja teistele kohalikkudele wäljarändajatele eneste teekonnast ja tegewusest läkitas, kujunes maakuulajate senine käekäik umbes järgmiselt. (Et kirjas, mis saksa pihust läbi käis, Maltswetti kui kaaslast nimetatud ei olnud, on iseenesest mõista.)
Kui saadikud aprilli-kuu esimestel päewadel pika, waewalise reisi järele Krimmi poolsaarele lähenema hakkasiwad, ei maldanud nad enam õieti öömajagi pidada, et aga rutemini kalli maa pinnale jõuda, mis silmapilku nad rõemuwärinatega, nagu lapsed jõuluõhtut, ootasiwad. Wankril istu-
