— 465 —
tähendatud oli, et kui wili kolmel esimesel aastal peaks äpardama, siis weel igakord kroonu käest leiba ja seemet saab, mis aga sel puhul hiljem pikkamööda ära on tasuda. Pearaha- ja kohtumaksudest pidiwad asujad terwelt 8 aastat, wäeteenistusest 3 aastat priid olema. Hoonete, kaewude ja weetiikide ehituseks, kui ka weel mõneks otstarbeks pidi kroonu kergendusi andma. Niisamasugustel tingimistel wõtsiwad ka mõisnikud asujaid oma maade peale. Isprawnik tähendas maakuulajatele umbes kümme küla kirjalikult üles, kus head wiljamaad olla ja kus tatarlased enne Krimmi sõda wäga jõukalt elanud.
Saadikute kurtmise peale, et nende passi-aeg juba otsakorral olla, wastas kreisikohtunik, et sellest siin midagi wiga ei olewat, ning teatas, et meeste õnneks Tauria kuberner paari päewa pärast Perekoppi tulla, kelle jutule nad siis asumise-asjus pidada minema. Kuberneri tulekut lubas ta neile kohe teatada, mis ka sündis.
Aprillikuu 9. päewal jõudis kuberner, kindral-leitnant Shukowski, Perekoppi. Warsti lasti kolm eestlast ette kutsuda, kes talle omad soowid kuuldawale kandsiwad. Araks hirmutatud Balti talupoegade esimene palwe käis ka siin kohe otsa lõppewa passi-aja kohta: ärgu ülemus neid sellepärast kimbutama ega karistama hakaku! Kuberner waigistas neid sõnadega, et nad niikaua, kui nad Krimmis wiibiwad, tema kaitse all seista. Asumise asjus käskis ta neid aga kubermangu linna Simferopolisse oma kantsleisse tulla, kust neile tarwilised kirjad lubas wälja anda. Kui ta meestelt üht ja teist Baltimaa olude üle järele oli pärinud ja neilt ka kuulda saanud, et nad wäljarändamise asjus otsekohe Keisri poole palwekirjaga pööranud, soowis ta neile head teed ja õnne. Saadikud leidsiwad, et nendega siin ametnikkude poolt, kubernerist kuni kantslei-kirjutajani, hoopis inimlikumalt ümber käidi kui kodumaa ametlistes kohtades; seda karedust, upsakust ja ninakust, millega nad Eestis harjunud, ei saanud nad siin, wähemast mitte sel määral, peaaegu maitstagi.
