— 474 —
konnast, kelle passid Gustaw Malts’i käes oliwad, need kahetsemisewäärt peremehed, keda mõisnikud Jüri-päewal taludest, uute rentnikkude eest, wälja ajanud, ning teenijad, kes oma leiwa kaotanud, waid ka palju wäljarändamisehimulisi Järwa- ja Harjumaalt, kellel passisid ega üleüldse seaduslist wõimalust ei olnud, kodumaalt minema peaseda, inimesi, kes kõik oma lootused ja terwe tulewiku imede peale oliwad rajanud, kohapidajad, kes kewadel wilja maha tegemata jätnud, kes oma loomad ja majakraami ära müinud, kindlas usus Jumala sisse, kes waga neitsi ja prohweti suu läbi oli kuulutada lasknud: kewadel lähete Egiptusest Kanaanimaale, ja kes prohweti abiliste kaudu nüid juurde lisada laskis, et mineku tund olla tulnud. Ja kohapidajale kõrwal teenijad, kes leiwata jäänud wõi peremehe juurest lihtsalt ära tulnud.
Äraminek Kanaanisse pidi Tallinnast sündima — selle kohta oliwad ime-usulised kainematega ühisel arwamisel. Kõikuwad ja mitmekesised — töntsist mittemidagi-teadmisest kuni kõige mühawama luuleni — oliwad arwamised ainult selle kohta, kuda äraminek saab kujunema.
Wähem-luulelised ütlesiwad iseendile ja teistele, et nemad Tallinna oma ammu-oodatud maakuulajatele wastu lähewad, kuna neil ju kodupaigas enam muidugi ulualust ei ole. Saadikud wõiwad igapäew Krimmist tagasi jõuda, mis siis muud, kui nende juhil teele uue kodumaa poole! Et passide makswuse-aeg aprilli-kuus juba otsa lõppenud, et mõisnikud, kas wõi tühja kiusu pärast, neid seda seadusekonksu pidi tagasi saaksiwad pidama, see mõlkus wast mõnel üksikul küll murelikult meeles, nõrkes aga meeli ülendawa teadmise alla, et Keiser ju ise neile wäljarändamiseks luba andnud ja Krimmi ülemus nende saadikud lahkesti ja heldesti wastu wõtnud. Küllap siis maakuulajad kaugelt kõiksugu woli-, luba- ja õiguse-kirjadega tagasi tulewad, millede peale sakste ja koduste ülemate hammas ei hakka. Kõige kindlam ankur, mis lootuse-laewukest pidas, oli muidugi ikka keiserlik luba.
