— 475 —
Luulemeelsete ümber heljus udu, sonijate ümber mühas aur. Mis nende silm nägi, oli hall, täis siniseid ja särawaid imesid. Nende waateringi sees wahutas ja kobrutas kõik. Nad nägiwad taewas imetähte üles helkiwat, mis neile teed tõotatud maale pidi näitama; nad nägiwad merd pooleks rebenewat, et ärawalitud rahwale tarbekorral kuiwa jalarada soetada; nad nägiwad pilwet tulewat rändajaid peale wõtma ja edasi kandma; nad nägiwad suurt walget laewa lähenewat, saadetud jumaliku ja ilmaliku ülemuse poolt, usklikka Kanaani rahuranda wedama. Kõik seda ja weel palju muud nägiwad nad oma luulesilmaga, silmaga, mille nägemist usuhaige waim näljapõduras kehas määras ja juhtis. Prohweti kauaks-wiibimine, ikka kärsitumaks muutuw ootamise-palawik, aseprohwetite alatine kuumendaw ajukütmine — kõik see pani need waesekesed kihama, seda suuremas ärewuses, et „wäikeste prohwetide“ poolt ülesseatud tähtajad, mil usuisa neile oma ime-küidiga järgi pidi tulema, ikka ja ikka uuesti luhta läksiwad, ehk nad küll, nagu ka kõik muud õilmitsewad kujutused äramineku laadi kohta, otsekohe Piiblist öeldi wõetud olewat.
Kõik need hobusega ja jalgsi Tallinna poole rändawad maltswetlased kogusiwad seal Lasnamäe alla, suhkru wabriku taga olewa loo peale kokku. Sinna asus leer, mis juurdetulijate läbi ühtelugu suurenes, kuni mitu sada inimest mõlemast soost ja igast wanadusest koos oli, hulk endiseid perepidajaid ja endiseid teenijaid. Palja maa peal, lageda taewa all, saadeti päewad ja ööd mööda, söödi, magati ja palwetati. Tuled tehti liiwa sisse kiwide wahele ülesse ja keedeti leent, turule sõitwate talupoegade käest osteti toidu-aineid, wiimaste waipade ja riidehilpude sees warjati wäetimaid lapsukesi öösise külma ja niiskuse eest. Seal Lasnamäe lagendikul, mere ääres, kujunes tükk mustlaste-elu kõige wälispidise romantikaga ja ainult selle wahega, et tegelaste ihukatted mitte wärwidest ei hõisanud, waid hallid oliwad, ühetoonilised hallid, nagu Eesti teoorja põline mure, wõi wahelt sekka, mustad, nagu talupoja minewik ja olewik.
