— 477 —
selle kohta pole kindlamat teada; Miinast aga räägitakse, et tema kolklaste imelaewa ema olewat, kuna saladuslise weoriista ootamise-loost rahwa sekka järgmised mälestused alale on jäänud.
Walge laew pidanud Leesi küla alla tulema. Tema ettekuulutatud ilmumine jäänud aga, nagu Järwamaal prohweti tagasi-jõudminegi, ikka ja ikka jälle täide minemata. Kui juba küllalt olnud oodatud, tulnud korraga sõnum, et laew teatud päewal ja tunnil Häigna saarele jõuda, kus ta usklikud peale wõtta. Seepeale alganud kibe minek nimetatud saarele, nii kibe, et mõnel kas wõi söök pooleli ja ühel naisel leiwad „seadesse“ jäänud. Maha jäetud kõik ilmalik wara, mis mitte ennemalt juba äramüidud ei olnud wõi mida wiimasel pilgul kätte kahmata ja kaasa wõtta ei jõutud. Et mahajääjad ilmalapsed ja wist ka kainema meelega palwe-inimesed seda äraheidetud wara enestele hakkasiwad kormitama — palju asju olla äraminejad neile ise „Jumala nimel“ andnud — seda pole raske enesele ette kujutada. Üks wanake tänanud ja õnnistanud poegi, kes minema läinud: „Oo, kallid pojakesed, kuda jätsite ometi hea kaljakese aina minule järele!’’ Ise waadanud põlewil silmil, kuda teised mahajääjad äraläinud inimeste warandust laiale kandnud ja ohanud: „Oh, oleks ma kümme aastatki noorem!“ Keegi wabatnaine naabrusest saanud ühest Leesi talust hulga häid uusi kalawõrkusid ja hüidnud saagiga koju jõudes: „Jah, sealt tuleb sulle abi, kust sinu meel ei mõtlegi!“ Sest seljatäis wõrkusid oli waesele lesele ju terwe warandus…
Häignasse mineku eel pidanud usklikud weel lühikese palwetunni külas ühes peres ära, kus kirglikult Jumalat palutud, et laew nüid enam tulemata ei jääks ja et taewaisa neid saarelt enam tagasi tulla ei laseks. Siis purjetatud pühalikult lauldes laewukeste ja lootsikutega minema.
Häignasse jõudes, arwanud keegi pime naine, et juba Kanaanis oldaksegi ja hakanud õnnistama: „Nüid hüä maakane, oled sina wiimaks käes!“ Aga walget laewa pole kusgil näha olnud, mille pealt ingli heal usklikkudele wastu pidanud hüidma: „Teele, teele, armsad hinged!“…
