— 480 —
Tekkis kahtlejaid. Esiti üksikuid, pärast salgakesi. Aga usklikka oli rohkem. Ja siis tõusiwad leeris prohwetid ja apostlid üles, need, kelle õhetawate ettekuulutuste mõjul rahwas siia kogunud, kelle suud täis oliwad imedest ja saladuslistest tõotustest. Need pidasiwad palwet ja lasksiwad oma wisamat, suuremat, lõõmawamat usku kahtlejate peale woolata, neid julgustades, kinnitades, uute tõotustega üles erutades. Ja ennäe — kahtlejad uskusiwad jälle! Nad ootasiwad uuesti. Mari oli palweärewuses kiljatanud: „Laew tuleb!“ Miina oli pühas halwatuses sosistanud: „Laew tuleb!“ Paide Ants ja Kerna mölder, Madis, Anu ja kõik need teised — nad lugesiwad raamatute raamatust mitmel ja mitmel keerulisel keelel wälja ja kuulutasiwad: „Ta tuleb!“ Miks ei pidanud ta siis mitte tulema! Nähtawasti tegi Kõigewägewam proowi oma rahwakese usukindlusega. Kes tohtis siin alla jääda!…
Leeri-täis põgenewaid orjasid!
Leeri-täis halatsemisewäärt ohwrid!
Aga keegi ei tulnud ja tunnistanud seda. Keegi ei tulnud ja sirutanud käewart wälja nende wiletsate poole ega müristanud wiha pärast wärisewal healel, kuuldawalt terwele maale: „Waadake, oh waadake neid kannatajaid! Neid on niikaua puretud ja nülitud, pigistatud ja imetud, kuni neil weri soontest, üdi luudest ja mõistus ajust otsa lõppes! Ja need, kelle küinte ja kihwade wahelt nad läbi on käinud, need on need, kes endid „armulikkudeks herradeks,“ „heldeteks mõisawanemateks“ ja „inimese- ja rahwa-sõpradeks“ lasewad kutsuda! Need on need, kes õiguse, kombluse, hariduse eest meie maal endid palehigi sees ütlewad hoolitsewat! Need on need, kes talupojale priiuse, selge sula inimese-armastuse pärast priiuse ütlewad kinkinud olewat! Waadake siia, teie kombelised, wooruslised, haritud risti-inimesed, ja aidake healt tõsta wägiwalla wastu ja tema ohwrite eest! Ja mitte üksnes nende eest, keda teie siin põrmu sees näete wingerdawat, waid kõige selle kihi eest, kelle rüpest see salk wiletsaid on tulnud!“…
Oh ei — keegi ei kõnelenud nõnda!
