— 481 —
Kodanikka mõlemast soost wooris linnast hobusega ja jala neid igapäew waatamas käia; linnas wäljalagunenud sõnum, „seitsesada Järwamaa prohweti jüngrit oodata Lasnamäel pilwet, mis neid tõotatud maale pidawat wiima,“ oli kangesti linnalaste uudishimu kõdistanud. Nad tuliwad lõbu ja nalja pärast neid „pärdikuid“ silmitsema ja oma lastele näitama. Nad imestasiwad nende hallisi ja muste riide-wattisid, naersiwad nende naiste ja tüdrukute lahtiseid juukseid, itsitasiwad nende kohmetanud wastuste üle, kinkisiwad nende lastele lõpeks wask-kopikaid ja timpsaiu ning pöörasiwad linna tagasi — heal tujul, nagu lõbusalt näitemängult koju minnes. Oma nähtustest saiwad nad kohwi- ja õllelauas weel kauaks huwitawat juttu wadistada. Nad leidsiwad iseenesest mõistetawa olewat, et üks osa inimesi waesed ja rumalad on, ja et see osa talupoegadest jaguneb. Nõnda tahtis Jumal, see oli tema seadlus…
Ei, nendest ei tulnud ühelegi meelde, protesti tõsta, mitte ühelegi!
Ka kohalise Saksa ajalehe „Revalsche Zeitungi“ toimetaja patseeris ilusal lehekuu-päewal, kepp käes, Lasnamäele, weidraid laewa-ootajaid waatlema. Tuli, nägi, läks koju ja kirjutas pikad kirjad „alama rahwa“ põhjatumast rumalusest. „Kes meie linnast nüid seda teed wälja läheb, mis suhkru-wabriku poole wiib,“ jutustas Saksa ajakirjanik „Perno Postimehe“ tõlke järele, „see leiab seal taluinimesi tee äärest, kes üksisilmi mere poole waatawad, kui paneksiwad nemad tema suurust ja ilu imeks. See on sedamaid natuke wõeras näha, sest kust wõtab meie talurahwas aega, lusti ja nii palju mõistust, Jumala loodud asju tähele ja imeks panna? Näeme neid aga iga päew uuesti sealsamas paigas wahtiwat ja ootawat, siis tahame ometi teada, mis see tähendab? Mis asja wahiwad ja ootawad need pärdikud inimesed? pärdikud ep ole nemad küll mitte, aga oh! nemad on waesed eksitatud, petetud inimesed, kes nüid seda wiha-wilja hakkawad lõikama, mis rumaluse jampsimine on külwanud, kes ju midagi muud ei usu kui pettust! Samara haigus ja waleprohwetid ning muud petjad on
