Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/486

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


24.

On Eesti rahwal tõeste omma põlwe ülle kaebamist ehk mitte?

Ma ei salga mitte, se tük, mis praego allustan, on nattuke kõddistaw ja õrn, ja selle küssimisse peale täieste ning põhjani wastust anda, tikkub pissut ülle „Postimehhe“ pea minnema ja on temma nõdra mõistusse ning kassina jõu kohta kaunis raske. Sellegipärrast wõime jo ikka jutto otsa ülesse tehha, ehk mõnni targem parrandab ja panneb pari sõnna weel juure, mis meile kasuks tulleb, ja kasso on kasso, tulgo kust tulleb.

Kui ma surema hulga Eestlaste käest, kes kündwad, ehk äästawad, niitwad ehk leikawad, raiuwad ehk tõstwad, nenda küssiksin, siis olleks jalla pealt wastus: „Jah, meie põlli, meie tö ja orjus on wägga ränk ja raske!“ Tõssi kül, kui Jummal polleks üttelnud: „Omma palle higgi sees pead sa omma leiba söma, senni kui sa jälle mullaks saad“ j. n. e., siis olleks luggu hirmus kül. Nüüd agga — — siiski, mis ma paljo omma sönno sia wahhele toppin, waid tahhan teile kõnnelda, kuida kahhe Eesti mehhe jut, mis ma hiljuti üsna koggemata pealt juhtusin kuulma, sedda küssimist parrem ärra selletab, kui minna ehk ommast peast oleksin mõistnud. Meie põlwe ülle kaebajad on ennamist sullased ja muud tenijad innimesed, kennel saggedaste