— 486 —
su kaebtusi täis, et pölli kergem ei olle, kui ta on; agga kas se kaebtus igga kord ka tössi on, sedda tahhame allamal kahhe Läne poolt mehhe suust kuulda. Need kaks tömeest, kes siin teine teisega kõnnelewad, on mõllemad Läne mehhed, kus rukkil ka igga aasta kahte pead otsa ei kaswa. Nende nimmed on Hans ja Karel, agga muud ei tohhi ennam nimmetada. Kuulgo nüüd teised nende jutto meie põlwest ja mõttelgo, kell’ mõistust on, isse järrele, kumbal neist õigus piddi ollema.
Hans: Terre hommikut, Karel, wanna wend! Olled ka jubba warra hommiko jallal ja labbidas selgas? Agga se on ka nenda õige. Tö on kallis assi, ja taewa Issa polle mitte rummalaste teinud, kui ta üttelnud: „palle higgi sees pead sa omma leiba söma.“ Eks olle tõssi, Karel?
Karel: Hans, sinnul on ikka wannad juttud. Ma ussun, kui sa labbida-warre otsa, suust ninnast werri wäljas, hinge heidaksid, sa kiitleksid ikka weel: „tö on kallis assi ja meie seätud ossa.“
Hans: Jah, sedda ma teeksin; agga meil polle jo nii üllearro waewa tarwis, et suust, ninnast werri tulleb.
Karel: Üllearro waewa? Eks waew allati üllearro ei olle? Mispärrast peab just meie suggu allati pead higgistama ja rakkusi kätte, jalge külges kandma? Siin ma waewan ennast igga päew, käed rakkus ja selg wallutab krawi kaewades. Mis ma sest saan? On näddal otsas, siis on teenistus ka otsas ja mitto kord ei sa pühhapääw ennam sutäit wina waewatud kehha peale. Mis sa tühja peaksid kiitma, et tö kerge ja meile kassuks peaks ollema. Peaksin minna ka, naggo mönned sawad, palja patserimisse ja päwa surmamisse eest head süa ja kallist kanda sama, ma wiskaksin omma labbida senna, kust tedda üksgi ennam üllesse ei leiaks. Agga mis ma waene tö-orri pean teggema, ni hästi omma, kui naese, laste kõhhud tahtwad süa, pean ennast waewama, kunni surm mo ikke peast mahhawõttab; agga ni kerge ma ommeti ei olle, et ma omma põlwe weel kiitma hakkan, nago sinna saggedaste teed. Hans se on halbi temp.
