— 491 —
ja ahhastussed. Sured süddamed ja pead hingawad saggedaste raudsika pessas, kui meie omma öllekou peal rahhuliste puhkame. Karel, ärra püa nendega wahhetada, sa saad petta! — Jummal on keik targaste teinud ja igga üht omma kohha peale seadinud. Rikkal on waest ja waesel rikkast, üllemal allamat ja allamal üllemat tarwis. Ja on meie suggu põlwe parrandamisseks kül ülleültse weel mõnda tarwis, noh, tänno Jummalale, siis on taewase ja mapealse aujärje peal weel armolessi silmi, kes sedda näwad ja ommal aial seädust möda parrandawad. Se pärrast, armas Karel, tehkem meie ta keik Eestimehhed tännoga ja waggusi omma tööd, ja keik nukker meel ja nurriseminne seisko meitest kaugel! se ei to mingisuggust kasso, waid enneminne kahjo; tullewad seal pettised, libbedad keled weel sekka, mis rummalate jallad paela aiawad, siis on sesuggunne önneto luggo kä, nago nüid Järwa ja Harjo poolt kuuleme. Se eest hoia meid, armas taewane Issa! Löppetuseks kule weel üht Läne laulo salmi, mis pähhä wöid öppida, ja siis panneme labbidad leikama.
„Olle rahhul, tark ja rummal
„Sega, mis sull’ annud Jummal.
„Kuida mitmel ommad head,
„Nenda neil ka ommad wead.
„Midda ennam kaebad hädda,
„Sedda rohkem tunned sedda
„Parrem te sa tööd ja palu;
„Tühja kaebdust, hinge wallu,
„Sedda jätta hopis mahha;
„Egga Jummal sedda tahha.
„Kes sull’ ihho, hinge annab,
„Se so eest ka murret kannab.
„Rahhul, römus olle sa
„Omma tö ja põlwega…“
Selle nagu mõne papi tehtud orjaperemehe-lauluga lõpetatakse kiri. Et lehe toimetus mitte nurisewa Kaarli suu läbi ei räägi, waid kurtmata kannatamist kiitwa ja orjust taewastawa Hansu suu läbi, selle kohta ei jäeta kedagi kahewahele. Walelikult püitakse mõne üksiku jõukama peremehe najal kõigi talurentnikkude põlwe kuldseks wõi wähemast
